Vladimir Võssotski poeg: Marina Vlady tegi omalt poolt kõik, et isa pöörast elutempot natukegi aeglustada

 (15)

Vladimir Võssotski poeg: Marina Vlady tegi omalt poolt kõik, et isa pöörast elutempot natukegi aeglustada
Nikita Võssotski ja Haldi Normet-Saarna Taganka teatris legendi foto ees. Haldi Normet-Saarna

Mäletan oma hämmastust, kui oli Moskvas ja paljudest avatud akendest kostis Võssotski laul,“ kirjutab Haldi Normet-Saarna raamatus „Kohtumised legendidega“. Võssotski poeg Nikita ütles kohtumisel Haldile, et isa avas justkui peidetud ukse, kust välja vaadates tajusid hoopis teistsugust maailma, kui seda ametlikult serveerida püüti: "Oi, kuidas see valitsejatele ei meeldinud!"

Õigupoolest kostsid muidugi erinevad laulud, aga seejuures – ei mingit kakofooniat. Piltlikult öeldes võis iga mööduja valida, millise akna alla seisma ja kuulama jääda.
Mõni tegigi nii, mina samuti. Kui tükk aega hiljem tegelesin juba Vene filmi- ja lavatähtedele pühendatud saatesarjaga, avastasin korraga, et Vladimir Võssotski võinuks peatselt saada seitsekümmend. Aasta oli siis 2008 ja see teadmine pani tegutsema. Otsustasin kindla peale üles otsida kuulsa bardi poja Nikita, kes oli teadupärast isale pühendatud muuseumi direktor. Näitleja samuti.

Vladimir Võssotski kontserdil.

Ühesõnaga, igati õige inimene rääkima oma lapsevanemast ja miljonite lemmikust. Meenutasin, kuidas oma jõuliste, muusikasse valatud värssidega balansseeris rahva ebajumal pidevalt tollase lubatavuse piiril, ületades seda alailma. Mõistagi võimudele vastuvõtmatus suunas. Seevastu kõik need, kellest ta laulis, pidasid teda täiesti omaks. Alustades kaugsõidusohvritest ja alpinistidest ja lõpetades kriminaalidega.

Loe veel

Seotud lood:

Sest niivõrd elutruud olid Võssotski laulud. Biograafid on fikseerinud, et aastad 1961 ja 1964 olid Vladimir Võssotski jaoks epohhiloovad, tähistades vastavalt tema esimeste laulude ilmumist ning tööleasumist kuulsasse Taganka teatrisse. 1971. aastal esietendunud „Hamlet” on jäänud aga ühe olulisema tähisena kultusteatri ajalukku.

Tohutu hulk luuletusi ja neist sündunud laule, hingeminevaid rolle, avalikke ning salajasi kontserte – see kõik sai käesoleva loo kangelase elu sisuks.
Niisiis, Nikita. Polnud mul ju õrna aimugi, kuidas ta minu palvele reageerib. Helistamisele vastas ta igatahes kohe. Oli napi jutuga, ent siiski vastutulelik. Leppisime kokku päeva ja kellaaja. Koht oli Taganka teater.

Esimene pilk kinnitas, et ta on justkui isa suust kukkunud. Ainult mõnevõrra pikem. Samas jälle äravahetamiseni sarnane hääl. Läksime teatri õue peal asuvasse Vladimir Võssotski muuseumi ja liigseid viisakusi vahetamata hakkasime intervjuuga pihta. Moskvas on peaaegu alati kõigil kiire.
Kõigepealt viitasin ühele vestluskaaslase mõttele, mida olin lugenud kuskilt artiklist, ja see tundus pisut veider – et Võssotski tegelikku väärtust tajusid inimesed alles siis, kui ta oli jäädavalt lahkunud. Söandasin märkida, et minu meelest tajusid inimesed jumaldatud artisti väärtust ka tema eluajal.

„Nõus. Ent viitasin sellele, milline röögatu tühjus inimesi äkki isa matusepäeval tabas. Sealt edasi mõistagi ka. See oli kui plahvatus, tegi seest õõnsaks. Loomulikult ümbritsesid Võssotskit ka eluajal teda armastavad ja austavad inimesed, kuid alles iidoli lahkumine andis aimu tema tegelikust tähendusest. Olin ise seal juures, nii et nägin ja tundsin seda kõike, millest praegu räägin. Taganka väljakule oli kogunenud sadu tuhandeid, olgugi et oli juulikuu, mil Moskvast üldse valdavalt ära ollakse. Kusjuures kogu ametlik informatsioon samahästi kui puudus – üksnes teatri piletikassa kohal rippus väike teade, et seoses näitleja Vladimir Võssotski surmaga jääb õhtune etendus ära, piletid ostetakse tagasi. Muide, mitte keegi ei tulnud pakkuma, neid hoiti alles nagu reliikviaid. Masendav uudis liikus aga kulutulena ja matusepäeval oli oma ahastust jagamas ligi miljon inimest.”

Nikita sõnas, et kõik lähedased, kes pidanuks isa justkui eriti hästi tundma, ei tulnud ikkagi tema eluajal selle peale, kui tohutu mõju tal on. Võib-olla mõni aimas, aga kui näed päevast päeva ka inimese nõrkusi ja suhtled temaga nagu iga teisegi lihtsurelikuga, siis võib see maagilisem pool lihtsalt varju jääda. Ning avalduda siis, kui geenius on lahkunud. Seda olevatki Nikita Vladimiri poeg oma mõtteavaldusega kunagises intervjuus mõelnud.

Edasi läks jutt väikesele numbrilummusele, mis Võssotski sünni- ja surmadaatumiga kaasas käib. Ta sündis 25. jaanuaril ja suri 25. juulil. Nikita pakkus, et kindlasti on inimesi, kes näevad selle taga mingeid tähendusi. Lisades, et 25. jaanuarist 25. juulini on pool aastat ja ühes isa laulus on ka sõnad, et „ei möödu poolt aastatki, kui ilmun taas…”. Mu vestluskaaslane naeratas esimest korda.
Meie kohtumise ajaks oli Võssotski surmast möödunud ligi kolmkümmend aastat ja küsisin, kas nüüdseks on siis tema tegelikku väärtust paremini mõistma hakatud või hoopis vastupidi – Võssotski on hakanud kergelt unustusse vajuma?

„Nii ja naa. Õigupoolest on tegu kahe paralleelselt kulgeva protsessiga. Ühest küljest õpitakse teda jätkuvalt tundma, uuritakse pärandit, kirjutatakse diplomitöid, kaitstakse magistrikraade. Teisest küljest aga – aeg läheb kiiresti ja muutub samuti. Pärast isa lahkumist on tekkinud uued põlvkonnad oma iidolitega. Ei viitsita enam süveneda fenomeni, et isa oma tundliku loojanatuuriga elas silmakirjalikkuse ja teeskluse kuldajastul. Mis inspireeris kirjutama kriitilist ja sünget luulet. Kurva lõpuga laule. Ent see polnud sugugi kõik – ta oli samas selgelt kahestunud isiksus, kes kirjutas ka muusikat nõukogude filmidele ja lavastustele. Naljakaid laule olmest, ja romantilistest ühiskorteritest sealhulgas. Niisugune oli asja avalik pool, kurja ja depressiivset loomingut trükiti aga põlve otsas ja salaja. Miljonid teadsid seda kõike peast. Aga jah, kõigele vaatamata pole Vladimir Võssotski populaarsus täna enam see, mis kuue-seitsmekümnendail.”

Nikita olek reetis, et see on tema jaoks tundlik teema, ja ta pidas vajalikuks lisada, et tänapäeva noorus kipub üldse mitte teadma paljusid omaaegseid klassikuid. Räägitakse isegi teatrikooli tudengite jahmatavast harimatusest. Ühesõnaga, sellist harrast suhtumist kirjandusse ja sellist luule tundmist, nagu olevat olnud tema nooruses, kaasajal naljalt ei kohta. Viimase avalduse peale vestluskaaslane küll kergelt muigas ja palus äsjaöeldust mitte välja lugeda hinnangut, et noorus on hukas. Lõpuks käib elus kõik periooditi ja küllap needki asjad muutuvad.

Vladimir Võssotski oleks võinud elada palju kauem, olla tänasel päeval jumaldatud maestro ja nautida oma fantastilise elutöö vilju. Või, miks mitte, olla jätkuvalt ka loomingulises vormis. Tema surm tekitas tuhandetes austajates küsimuse: miks mees end sedavõrd kiiresti läbi põletas?
Palusin Nikital seda kommenteerida. „Üsna keeruline küsimus, muidugi. Pealegi võin siin välja käia üksnes isiklikke oletusi, lõplik tõde on läinud koos inimese endaga. Niisiis, kogu oma hapra natuuri juures elas ta emotsionaalselt erakordselt kurnavat elu. Kulutas ennast ja tõepoolest põles – põles ereda leegiga. Ta oli lihast ja luust inimene koos kõigi oma puuduste ja voorustega. Vahetevahel üritas aega maha võtta, et ennast pisut turgutada ja ravida. Ometi ma arvan, et mitte inimlikud nõrkused polnud need, mis ta hauda viisid. Noh, et jõi palju ja tarvitas jumal teab mida veel…”
Mäletan täpselt, et siin tekkis pisike paus ja Nikita heitis mulle uuriva pilgu. Oli ju üldteada, millise enesestmõistetavuse või lausa hasardiga kirjutati meedias ikka ja jälle, kuidas vene rahva au ja uhkus lihtsalt jõi end surnuks. Sama motiiv jäi kõlama ka mitmete lähedaste meenutustest. Viin ja narkootikumid – need kaks talle saatuslikuks olevatki saanud. Nikital oli pojana täielik õigus välja käia teine versioon. Iseenda, isa ja kõigi nende pärast, kes teisiti uskusid.

„Isale sai tegelikult saatuslikuks tema töötegemise viis. Tema looming sündis päevast päeva ikka üsna suurte läbielamistega ja ta piinles eranditult enne iga esinemist. Ehkki mingil hetkel poleks enam pruukinud. Aga nii oli ta loodud ja teisiti ei saanud. Muidugi ta tajus, eriti elu teises pooles, ka oma missiooni ulatust ja selle tähendust inimestele. Ta oli avanud justkui peidetud ukse, kust välja vaadates tajusid hoopis teistsugust maailma, kui seda ametlikult serveerida püüti. Oi, kuidas see valitsejatele ei meeldinud! Isa esinemisi aga võiksin võrrelda eksamisessiga, kus pärast järjekordset vastamist pole sul võimalik välja puhata, vaid ees ootab kohe uus katsumus.”

Nikita kirjeldas, kuidas Võssotski ei suutnud alailma uinuda pärast etendust oma Taganka teatris ja kirjutas siis öösiti laule. Hommikul pidi aga jälle vormis olema, et proovi tormata. Tema loomenatuur olnud selline, et pidi end vahetpidamata tagant piitsutama, justkui tundes, et talent kohustab. Vladimir Võssotski olnud isiksusena sedavõrd tugev, et kõikides oma rollides domineeris ta persoonina eelkõige ise. Näiteks legendaarses „Hamletis” tuli ta lavale kitarriga ja laulis Hamletist… omaenese viisi ja Boriss Pasternaki sõnadega.

Esimese laulu kirjutas bard 1961. aastal ja ühtekokku sündis neid ligi kuussada. Seda üheksateistkümne aasta jooksul, sest aasta 1980 jäi talle viimaseks. Kõik need laulud said ka esitatud. Tema arvel on nelikümmend filmirolli, kümned peaosad teatris, arvukad kontserttuurid, ringreisid etendustega, lõputud kohtumised ja nõnda edasi. Alailma kukkunud välja nii, et üheainsa päeva sisse sattus mitu tõsist ülesastumist.

„Mäletan, kuidas me vanaemaga läksime isa poole olümpiamängude avamist vaatama. Vanaema nägi üldse palju vaeva, et mina ja vend Arkadi ka pärast vanemate lahutust ikka isaga edasi suhtleksime, ning võimalikult tihti. Oli seesama kaheksakümnenda aasta suvi. Isa pilk oli eriliselt eemalviibiv, talle ei sobinud tol hetkel üldse see vanaema pealesunnitud visiit. Pidi kuskile minema ja naeratas meile vennaga ukse juurest üpris piinatult. See oli meie viimane kohtumine.”

Nagu juba öeldud, on Nikita Võssotski Vladimir Võssotski muuseumi direktor.
Enne seda mängis nii Sovremennikus kui ka isiklikus teatritrupis – Moskva Väikeses teatris. Olid filmirollid ja tööd jätkus. Ent sõbrad ja sugulased hakkasid ikka rohkem ja rohkem pinda käima, et muuseum tuleks üle võtta. Juriidiliselt olnud asi olemas, faktiliselt mitte. Polnud kvalifitseeritud spetsialiste, normaalseid ruume, puudus metoodika ja ühtne töökorralduslik printsiip. Kõik tirisid vankrit ise suunas nagu luik, haug ja vähk. Kaos oli totaalne. Lisaks tavatsesid sinna aeg-ajalt koguneda mingid fanaatikud, et näiteks Võssotski pildi all õlut juua.
„Kuigi olin alguses muuseumi kui sellise vastu üldse, sest leidsin, et mingi muuseum ju Võssotskit ei asenda, muutsin lõpuks ikkagi meelt. 1996. aastal ei pidanud ka palujate survele enam vastu ja võtsingi direktori ameti üle. Ning asusin likvideerima kaost, mille oli tekitanud arvamuste paljusus ja tegude vähesus.”

Edasi kiitis Nikita muidugi oma suurepäraseid kolleege, kes kõik seda vankrit kenasti vedada aitavat. Suheldes muu hulgas inimestega, kel muuseumile üht-teist pakkuda. Viimaseid leiduvat ikka veel, helistatakse ja pakutakse mingeid salvestusi kunagistest esinemistest. Ehkki suurem buum olevat siiski aastate taha jäänud.
2008. aastaks oli kogunenud kuuskümmend tuhat eksponaati, korraldatakse näitusi, antakse etendusi, tehakse teaduslikku tööd. Muuseumi nimetuse ette oli mõne aja eest lisandunud sõna „riiklik”.

Nikita väitis, et pole ennast ka näitlejana päris unarusse jätnud ning et meie kohtumiselt jookseb ta kohe Sovremennikusse proovi. Ka vanem vend Arkadi olevat igati tegus – tunnustatud stsenarist ja suure pere isa. Mis aga vendade omavahelisse suhtlemisse puutub, siis olnud see just kadunud vanaema, isa ema, kes peret ikka koos hoidis.
„Kui juba suguvõsa peale jutt läks, siis vanaemale pühendaks mõne sõna veel. Lõpuks pole mitte vähetähtis fakt, et ta oli kultusliku Vladimir Võssotski ema. Kes pidi matma oma ainsa poja. Noore tüdrukuna jäi ta ilma oma vanematest, ka abielu ei õnnestunud. Võiks arvata, et pärast seesuguseid katsumusi inimene kibestub, tõmbub endasse, isegi õelaks võib muutuda. Midagi seesugust meie vanaemaga ei juhtunud. Otse vastupidi – temast sai hea ingel, kes tegi kõik, et me üksteisest ei võõrduks. Käisime vend Arkadiga koos oma lastega tal regulaarselt külas. Laste emad kaasa arvatud. Sest mis seal salata, ka Võssotski poegade ja pojapoegade pereelu sattus olema konarlik ja lahutustega pikitud. Seda enam hoolitses vanaema Niina selle eest, et tunneksime end ühtse perena.”

Edasi läksime jutuga pealtnäha ühe kõige glamuursema perioodi juurde Vladimir Võssotski elus. See oli kahtlemata abielu Prantsuse filmitähe Marina Vladyga, mis mõjus omaaegses Nõukogude Liidus paraja šokina. Poeg Nikita noogutas. Kui vene juurtega Marina omal ajal Moskvas käima hakkas, tekkinud tal kavalere kui murdu. Nende hulgas ka tollasele võimule lojaalseid kodanikke, kes oleksid liidust Vladyga palju võitnud – neile oleks avanenud täiesti vaba pääs läände.

Marina Vlady

Võssotski seesuguste hulka ei kuulunud ja välja teda ei lastud. Kui nad Marinaga 1970. aastal abiellusid, arenes sellest välja dramaatiline külalisabielu. Suure armastuse puhul oli see mõistagi valuline. Kaugejaamas töötanud aga keegi Ljudmila-nimeline südamlik telefonineiu, kes kümne aasta jooksul Võssotskit Vladyga ühendas. Tollal polnud nimelt kaugekõne saamine nii väga lihtne midagi. Lahke operaator olevat ka vestluse ajal tülli pööranud abikaasade juttu sekkunud ja manitsenud, et olgu ikka mõistlikud… Toosama Ljudmila kirjutati ka kuulsasse laulu „07”, ehkki muudetud nimega. Seal sai temast Toma – lühend Tamarast, sest nii olevat kõik paremini kokku kõlanud.

„Aga otseselt või kaudselt oli võluv Marina isa kõrval ühtekokku kaksteist aastat. Ning tegi omalt poolt kõik, et tema pöörast elutempot natukegi aeglustada. Aastate möödudes tõmmati ka Võssotski eest raudne eesriie pisut kõrvale, nii et võis temagi aeg-ajalt naise juurde Pariisi sõita.”
Veel rääkis Nikita, et nende läbikäimine Marinaga on üsna soiku jäänud. Naine on pühendanud oma kadunud abikaasale paar raamatut, „Minu kirsiaed” olevat päris hästi tuntud. Vlady oli aga kurjalt kritiseerinud Võssotski hauaplatsi kujundust Vagankovo kalmistul ja see tekitas lähedastes teadagi nördimust. Siin pidas vestluskaaslane vajalikuks lisada, et tema on diplomaatilised suhted siiski säilitanud – kasvõi isa muuseumi pärast. Vahel tuleb nõu pidada. Ning et peab Marina Vladyst kui isa abikaasast kindlasti jätkuvalt lugu.

Küsisin, ega kogemata keegi endistest tšinovnikutest ole ehk kahetsust avaldanud, et omal ajal Võssotskile kaikaid kodarasse loopis. Nikita arvas, et tavaliselt süüdistatakse küll pigem teisi – küll nemad ikka käitusid rumalalt, olid argpüksid ja tallalakkujad.

Ent üldiselt tal isiklikult niisugune kogemus puudus, keegi polnud käinud andeks palumas. Küll aga tahtis ta märkida siinkohal midagi muud – sügavalt ekslikku mõtteviisi, et üksnes partei nomenklatuur Võssotskisse halvasti suhtus. See polnud kaugeltki nii. Hulk näitlejaid, literaate, muusikuid ja estraadiartiste ei armastanud teda mitte üks raas. Kohe südamest ei armastanud. Paljusid ärritasid laulud kurjusest, kaotustest, suremisest, üksindusest. Ning filmimuusika
polnud igaühele vastuvõetav. Ka artisti näitlejameisterlikkuse kallal armastati norida.
„Polnud harvad juhud, kus kunstinõukogu otsusega võeti isa ühest või teisest rollist Tagankal maha,sest leiti, et ta lihtsalt ei saa sellega hakkama. Siin võis ju olla kübeke kadedust, ent leian, et reaalsusetaju oli ikkagi põhiline. Vladimir Võssotski ei pidanudki kõigile meeldima. Puht inimlikus plaanis võis ta muidugi teinekord ka üsna tahumatult käituda, nii et kõigile meeldimise soov puudus ka temas eneses. Irooniline on aga see, kuidas mitmed näitlejad tavatsesid rääkida, et Võssotski on suurepärane poeet, ent vilets näitleja, ja paljud kirjanikud väitsid täpselt vastupidist. Aga lõppkokkuvõttes see kõik muidugi isa fenomeni ei kõigutanud.”

Nikita arvas, et pigem tasub tänulik olla neile, kes isa mitte üksnes ei armastanud, vaid ka aitasid. Taganka teatril oli alati olnud toetajaid, kes rasketel aegadel õla alla panid, nõnda oli toetajaid ka tema isal. Leidus häid ja mõjukaid inimesi, kes aitasid Võssotskit mingi väljasõidu või kriminaalasja lõpetamisega. Noid viimaseid tekkinud aga mõne põrandaaluse kontserdiga ikka. Siis seisnud aeg-ajalt isegi nomenklatuursed kodanikud tema eest. Aga et keegi omaaegsetest kiuslikest ametnikest hiljem midagi kahetsenud oleks, siis nagu juba öeldud – kindlasti mitte.
„Kui isa täna elaks, oleks ta vast samasugune nagu aastate eest. Selles mõttes, et isepäine ja alati oma põhimõtete ja loominguga kellelgi jalus. Vähemalt Venemaal oleks ta raudselt dissidendiks jäänud. Tal oli terve hulk plaane, mis ootasid oma aega. Ta tahtis lavastada, kirjutada lisaks värssidele ka proosat, realiseerida end mõnes filmistsenaariumis. Samas arvan, et ka talle antud aja jooksul suutis Vladimir Võssotski täita oma missiooni – avada inimeste silmi ja näidata erinevusi mõtestatud ja mõttetu elu vahel, õpetada nägema ilu läbi valu ja vastupidi.”

Nikita Võssotski vaatas kella. Lõpetasime intervjuu ja asutasime end hoovi peal olevast muuseumist teatrimajja minema, sest just nii sealt välja sai. Mu kaaslane oli veidi kärsitu ja kolistas võtmetega, nii haarasin oma mantli kähku kaenlasse, et mitte riietumise peale aega raisata. Pluusi väel üle õue minek pole ju mingi probleem. Aga Nikita peatas mind ja küsis, kas ma teen nalja – väljas on kärekülm pakane. Mantel selga ja ei mingit vaidlemist!

Kohtumine toimus 2008. aasta veebruaris

VLADIMIR VÕSSOTSKI

Eluloolist

Sündis 25. jaanuaril 1938 Moskvas
1945 alustas kooliteed Moskva 273. keskkoolis
1955 lõpetas Moskva 186. keskkooli
1956 astus Kunstiteatri stuudiokooli
1960 asus tööle Puškini-nimelisse teatrisse, hiljem Miniatuuriteatrisse
1961 kirjutas esimese laulu „Tätoveering”
1962 Vladimir Võssotski ja Ljudmila Abramova perre sündis poeg Arkadi
1964 sündis poeg Nikita
1964 asus tööle Taganka teatrisse
1965 esimesed soolokontserdid Moskvas, selleks ajaks oli kirjutanud juba üle saja laulu
1966 ilmus esimene plaat Võssotski lauludega filmist „Vertikaal”
1969 esimene kliiniline surm
1970 abiellus Marina Vladyga
1971 nimiosa Taganka teatris etendunud „Hamletis”
1973 anti USA-s välja kaks kogumikku tema lauludega
1979 teine kliiniline surm külalisetendustel Buhhaaras
17.07.1980 viimane kontsert Bolševos
18.07.1980 viimane „Hamleti” etendus Tagankal
Elu jooksul kirjutas üle kahesaja luuletuse, ligi kuussada laulu, kaheosalise lastepoeemi, proosat ja muud
25.07.1980 lahkus meie hulgast

Filme

„Eakaaslased” 1959
„Dima Gorini karjäär” 1961
„Patune” 1962
„Elavad ja surnud” 1963
„Trahvilöök” 1963
„Meie maja” 1965
„Vertikaal” (osatäitja, laulude autor ja esitaja) 1966
„Saša-Sašake” (osatäitja, laulutekstide autor) 1966
„Olen pärit lapsepõlvest” (osatäitja, laulutekstide autor) 1966
„Põgusad kohtumised” (osatäitja, laulude autor ja esitaja) 1967
„Interventsioon” (osatäitja, laulutekstide autor) 1968
„Teenisid kaks sõpra” 1968
„Taiga peremees” (osatäitja, laulude autor ja esitaja) 1968
„Ohtlikud külalised” (osatäitja, laulutekstide autor) 1969
„Halb hea inimene” 1973
„Must prints” (laulutekstide autor) 1973
„Ükskordüks” (laulude autor) 1974
„Lootuse tuul” (laulude autor ja esitaja) 1974
„Ainuke” (osatäitja, laulutekstide autor) 1975
„Relvastatud ja väga ohtlik” (laulutekstide autor) 1977
„Väikesed tragöödiad” 1979
„Kohtumispaika ei tohi muuta” (osatäitja, laulude autor ja esitaja) 1979
„Kui uskuda Lopotuhhinit” (laulutekstide autor) 1983
„Iga jahimees tahab teada” (laulude autor) 1985
„Veritasu” (laulude autor ja esitaja) 1991
„Totalitaarne romaan” (muusika) 1998

Tunnustusi

Parima meesosatäitja preemia filmi eest „Halb hea inimene” Taormina filmifestivalil (1974)
Üleliidulise filmifestivali diplom ja auhind filmi eest „Kohtumispaika ei tohi muuta” (1981, postuumselt)
NSV Liidu riiklik preemia filmi eest „Kohtumispaika ei tohi muuta” (1987, postuumselt)

Allikas: Haldi Normet-Saarna „Kohtumised legendidega“, kirjastus Argo

Raamatus on lood paljudest Vene tähtedest, kes võivad pakkuda Eesti lugejale äratundmisrõõmu: Andrei Mironov, Alissa Freindlihh, Oleg Jankovski, Oleg Basilašvili, Donatas Banionis, Liza Bojarskaja, Natalja Varlei, Juri Nikulin, Eldar Rjazanovi, Bulat Okudžava, Leonid Gaidai, Mihhail Bojarski, Anatoli Papanov, Aleksei Buldakov, Innokenti Smoktunovski, Vladimir Võssotski, Raikinid, Mihhail Jefremov, Veera Alentova, Lev Durov.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised