Nikita kirjeldas, kuidas Võssotski ei suutnud alailma uinuda pärast etendust oma Taganka teatris ja kirjutas siis öösiti laule. Hommikul pidi aga jälle vormis olema, et proovi tormata. Tema loomenatuur olnud selline, et pidi end vahetpidamata tagant piitsutama, justkui tundes, et talent kohustab. Vladimir Võssotski olnud isiksusena sedavõrd tugev, et kõikides oma rollides domineeris ta persoonina eelkõige ise. Näiteks legendaarses „Hamletis” tuli ta lavale kitarriga ja laulis Hamletist… omaenese viisi ja Boriss Pasternaki sõnadega.