Voldemar Panso sellest, kuidas teda pidevalt Ernesaksa Gustaviks peeti

 (1)

laulupeo proov
Gustav Ernesaksa kuju lauluväljakul. Autorid Ekke Väli ja Vello Lillemets.Foto: Andres Putting

„Missugune ta oli? Täpselt niisugune, nagu keegi teda võtab. See tähendab, mis vaatenurgast teda vaatab. Ma tean seda kõige paremini, sest mul on tulnud kõige rohkem Ernesaks olla.“ Voldemar Panso kirjutas Gustav Ernesaksast raamatus „Portreed minus ja minu ümber“, mis nüüd Maalehe sarjas uuesti ilmub.

Esimene vaatenurk

Mida hallimaks juuksed lähevad, seda rohkem ma Ernesaks olen. Algul ajasin vastu, püüdsin teisena näida, aga siis sain nii palju hurjutada, et lõpuks lõin käega ja nüüd olengi Ernesaks. Olen selle rolliga üsna harjunud, esindan teda, vastan küsimustele, jutustan, kuidas mu kuulsad laulud on sündinud, räägin, mis „poisid” teevad, s.t kuidas ma kooriga harjutan, kuidas meil viisid meelde jäävad, kuidas me Hongkongi gripi läbi põeme, kuidas ja kuhu me reisime, kuidas me välismaal sauna mahume, kuhu ma palgaraha peidan, kas ma endale ka „puhast teen” jne. Inimesi huvitab kõik. Kõigele tuleb vastata. Ma pole ainult kindel, kas minu andmed Gustavi omadega ligilähedaltki ühte langevad. Aga lõpuks – kõik oleneb vaatenurgast. Ja jumal on tunnistaja, kui väga ma olen püüdnud mitte Ernesaks olla, midagi ei tule välja.

Seotud lood:

Voldemar Panso bareljeef EMTA lavakunstikooli seinal. Sarnasus Ernesaksaga on täiesti olemas. Allikas Vikipeedia

Loe veel

Viitna teemajas tundis üks nokastanud mees mulle kaasa 25 minutit ja ikka samal teemal: kui raske on kuulus mees olla, kuskile ei saa minna ega midagi ette võtta, et keegi sind ei tunneks, võimatu on isegi võõra naisega Viitnas viibida, ilma et sind ära ei tuntaks, küll on raske kuulus mees olla!
Küsisin siis Kulla-mehelt, et ta ütleks, kes ma olen. Tema vastas lapsesüütuses:
„Kes siis Ernesaksa Gustavit ei tunne!”
„Eksid, kulla mees,” püüdsin talle vastu vaielda, „olen Jüri Järvet.”
Mees hakkas üleolevalt naerma: „Võib-olla oled koguni Volli Pansu!”

Nõnda on mul tulnud Ernesaks olla nii Viitnal kui ka Tõrvas, nii Tallinnas kui ka Leningradis. Kõikjal ja kõiksugu situatsioonides. Kõige kummalisemas situatsioonis olen Ernesaksana olnud Moskvas Arbati väljaku kempsus. Ainult daamide juures pole ma Ernesaksana esinenud. Ausõna. Veel mitte. Mitte et pole tahtnud, vaid pole juhust olnud. Naistel on eksimatum instinkt (või mälu?).

Ernesaks on vist võrdlemisi rahvamees, et teda nii laiad rahvahulgad tunnevad. Aga miks Ernesaksa äratundjad enamikus nokastanud on, see jääb mulle saladuseks. Kui aga lähtuda sellest, et viinas peitub tõde, siis usun, et tõeline Ernesaks olengi mina ja Ernesaks on tõeline Panso, kuigi minul on Panso pass ja Panso tegemised ja Ernesaksal on Ernesaksa pass ja Ernesaksa tegemine, aga see on ainult väline ja kirjatähe järgi. Aga juba piiblis on öeldud, et kirjatäht surmab, vaim teeb elavaks. Ja meie elavad vaimud on Gustaviga ära vahetatud; ning me sureme selles segaduses, viime hauda kaasa selle jubeda saladuse. Ja keegi seda ei märka, välja arvatud need, kes on viina võtnud, sest viinas peitub tõde.

Sellises suures tõe äratundmises kiitis ja õnnistas mind üks mees kogu pikal bussisõidul Viljandist Tallinna, nii et koju jõudes ei tundnud mind keegi ära. Ma ise tundsin enda lõpuks ära, kui istusin oreli taha, avasin registri „Tutti” ja mängisin ning laulsin: „Tormide rand, tormide rand!”
Ema küsis ehmunult: Volli, mis sul viga on? Ja ma hüüdsin piinatult: „Õpi ükskord ära, et mu nimi on Gustav!!!”

Selle mehe kolmetunnine monoloog Viljandi bussis, mis aina varieeris samu sõnu ning kujundeid, kõlaks taskuväljaandes umbes selliselt: „Vanamees, ma olen sind loopinud nagu tuhakotti, ja me nutsime rõõmust, aga seda ma ütlen, et ühe suure kivi ajame püsti, kui sa änam ei inga, ja raiume kivi sisse, et siin ingab rahus vana Kustav, keda me kõik oleme loopinud nagu tuhakotti, aga seda ma ütlen sulle, vana, et ühe uue laulupeo ajame veel püsti, mis kurku tõuseb, eks ole, vana, nii et ole ikka lihtrahvaga, sest sealt akkab argnema kõik, ja vii poistele palju tervisi, ütle, et Rommi saatis, vana rahvatantsu kuli, küll nad teavad, sest ma olen sind, vanamees, loopinud nagu tuhakotti ja me nutsime rõõmust, aga seda ma ütlen, et...”

Nõnda edasi ja nõnda edasi ja nõnda edasi.
Jumalik, eks ole?
Küll teine Ernesaks võib mind kadestada! Aga midagi pole teha: vox populi, vox Dei.

Teine vaatenurk

Elu viis meid konservatooriumi seinte vahelt pikaks ajaks kokku haigla seinte vahele, selle sisuliselt vale Ernesaksaga. Kaks meest haiglas koos, see tähendab sisuliselt kahte pikka monoloogi.
Olgu siin taskuväljaanne selle teise Ernesaksa monoloogist, kus paljud nähtused, eriti nooremast põlvest, oleks nagu minu eluloost maha kirjutatud.

„Mul polnud koolipäevil midagi meeldivamat kui kodune kirjatöö vabal teemal. See oli mu pidupäev. Ja Gori järgi joonistasin kõik vihikud karikatuure täis. Kui minust poleks helilooja saanud, oleks võinud saada näitleja. Karakternäitleja. Ma näitan sulle, kuidas kõndis Vedro. Aga Julius Vaks kõndis nii... Olaf Rootsi kõnnak... Ja nüüd tuleb Artur Kapp... Ma näitan sulle, kuidas Artur Kapp teretas... Võiksin ette mängida terveid stseene Artur Kapist. Suur originaal. Olin ta õpilane. Esitasin talle kompositsioonieksamil oma esimese katsetuse.

Kapp vaatas läbi ja ütles: „Kaks.”
Vedro hakkas mind kaitsma ja püüdis Kapile selgeks teha, et töö olla päris hea.
Kapp ütles: „Viis.”
Vedro ütles, et nii hea ta ka ei ole, ja laitis muist maha.
Kapp ütles: „Viis miinus.” Nõnda jäi.

Ma olin noorena Hamsuni hulkuriromantikast haaratud. August Maailmapurjetaja ja Nipernaadi olid mu lemmikkujud... Kaks laulu olen teinud spontaanselt looduses, ühe laial rinnal ning kergel sammul niitudel ja metsas kõndides, teise maanteel. Tahaksin teha niisuguse tsükli: „Hulkurilaulud”. Ammu olen igatsenud... Kuule, Nipernaadi on meil veel tegemata!

Juhan Liivi „Külm” seisis mul klaveri peal 25 aastat ja 25 aastat käisin ümber tema nagu kass ümber palava pudru. Ma teadsin, seal istub laul sees, ainult kuidas teda kätte saada? Ja äkki avanes! Kogu laul ühelainsal noodil, külmajudinad käivad üle keha.
Kui oleksin Leemeti aaria saanud kätte esimeses variandis ja mitte kolmandas, oleks tulnud sellest vägev ooper. Nüüd kittisin vaid vahele seda ideaalset põhimotiivi. See pole see. Paigatud. Ta oleks avanud mul teised loomingukanalid...

On nähtusi noorte juures, mis ei mahu lihtsalt mulle pähe. Üks näitleja on meid kahel kontserdil alt vedanud. „Oidipus” – suur ettevõtmine – ja teda ei tule. Ei tule ega ole. Kõik. Ma läksin pärast oma juubelit kell üheksa hommikul tundi, nagu konsi plaan ette näeb – keda ei olnud, õpilasi! Pidasid mu juubelit! Pärast naise surma läksin hommikul tundi, õpilasi ei tulnud; leinasid! Oled sa oma tahet harjutanud? Mina ka. Ma hakkasin tennist õppima ainult tahte kasvatuse pärast – kas jõuan teistele järele? Jõudsin. Kõige põnevama lõpu eel võin ära minna, viis minutit varem nagu eile poksifinaalide ajal televisioonis. Seda peab harjutama. Parem viis minutit varem kui viis minutit hiljem, nõnda on õpetanud elu. Peab imestama vana põlvkonda. Vaata vana Lauterit, varisev vari, aga milline sisemine jõud. Kas sa tead, kuidas Lüdig, Läte, Kapp, Tobias ennast Peterburis nälgides meistriks vormisid? Kuhu on see jäänud?

Võib-olla auahnus panebki meid tööle? Või on see eneseteostus? Millal ma kõvasti tööle hakkasin? Kui tüdruk mu maha jättis. Kõige parem koorijuhi käsiraamat on Stanislavski „Minu elu kunstis”.”

Kolmas vaatenurk

Paljuke meid on.
Paljuke meid Kalevite aegade igihämaras oli.
Paljuke neid vanas Ateenas oli; aga iga sajas mees on entsüklopeedias.
Nii et tähtis on, palju entsüklopeediasse jääb.
Tähtsam kui meeste hulk on meeste valik, vaim, kultuur, ühistunne.

Ernesaksal on neid vaid sada, aga millise oreli ta on neist teinud. Teinud on üks ime, aga seismajäämine on suurem ime. Koos hoida, uuendada, ikka jälle ümber häälestada, ajaga vastavusse viia, see, mis on kunstis ning kunstnikus kõige tähtsam ja kõige raskem. Iseenda jaoks mitte ära kuluda. Usun, et kunagi-kunagi võib kroonikaraamatust lugeda: „Ja ta tuli oma saja äravalitud mehega...”

Igapäevas oleme üksteise jaoks liiga igapäevased, kulume liialt üksteise jaoks ära. Ütleme liiga küllastunult: ah, meeskoor! ah Ots! ah Kuusik! Ah entsüklopeedia! Peab olema mingi võõrandav taust, mingi uus resonants, et korraga uuele äratundmisele jõuda, mis mehed väärt võivad olla; milliseks elutööks võib sajast inimhäälest orel kujuneda. „Kord ilmus ta oma saja äravalitud mehega Moskva Teatriinstituudi suurde saali...” Kuidas see pill seal helises, voogas, lainetas, mühas, huikas, kaikus, vibreeris, väreles, võbises, uuesti süttis, paisus, haaras, kiskus, pööriseks tõusis, raputas, vapustas, seisatas, tummus, lummus ja täpina olematusse kadus, siis lahkus, jättes paljurahvuselise saalitäie tummana, kummutatuna, hingepidavana liikumatult istuma. Siis tunned ja taipad korraga uues arusaamises, mis tähendab Gustav Ernesaks ja tema meeskoor. Taipad ka seda, kui väga ta endaga kaasa toob ja endast maha jätab võõrale nii vähe tuntud Vargamäe. Ja kuidas ta selle Vargamäe helisema paneb ja nende hingedesse ning mälestusse kinnitab, kes sellest kord osa on saanud. Sündigu see siis Moskvas, Taga-Baikalis, Skandinaavias või Saksas.
Ja kui olete näinud teda kord laululava hiigelkoori oma hingejõuga kütmas, siis mõistate, et kogu see suur laulupäev oma üle maa kooride ühise tooni ja ühise tundmuse tabamisega ning ühise vaimustusega, nii nagu see suur laululava isegi, mis neid tuhandeid vaimustajaid kannab, et see kõik on osa Gustav Ernesaksa südameverest.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised