Wim Hofi meetod: sageli pole tervenemiseks mingit füüsilist alust, kuid patsiendid paranevad



Wim Hofi meetod: sageli pole tervenemiseks mingit füüsilist alust, kuid patsiendid paranevad
Jääteraapia on Hofi meetodi üks osa. Aad Villerius/Wikipedia

Hollandlane Wim Hof, keda kutsutakse ka Jäämeheks, ravib raskeid haigeid meetodiga, mille märksõnad on külmateraapia, keskendunud hingamine ja pühendumus eesmärgile. Scott Carney kirjutab raamatus "Mis ei tapa", et ta on kohanud kümneid inimesi, kelle väitel on Hof nende elu päästnud, aga ratsionaalsete argumentidega on neid tervenemisi raske seletada.

ESIMENE ASI, MIDA kõik Hans Emminki juures märkavad, on see, et ta on suur mees. Tal on lai rind, pikad lohmakad käed ja tugev sisu. 7-sentimeetrine krokodillihammas ripub paelaga ta kaelas. Hoolimata väljanägemisest on ta ka sedasorti mees, kes haarab pigem karukallistusse kui põrnitseb su peale ülevalt alla.

2012. aastal Emmink nii pikana ei seisnud – tegelikult oli ta suurema osa ajast kummargil valulike haavandite tõttu, mis tekkisid ta seedetraktis. See polnud vaid valu. Iga kord, kui ta tualetti läks, oli potis veri. „Kui seda esimest korda nägin, ehmusin tõsiselt,“ ütleb ta mulle, kui kohtusime Wim Hofi treeningkeskuse lähedal. Pärast esimest punast istet helistas Hans arstile, kes määras kolonoskoopia – protseduur, kus kasutatakse ussilaadset kaamerat, et soolestikku uurida. Kaameraobjektiivi ette jäid iga mõne sentimeetri järel erkvalged haavandid. Neid oli seal sadu.

See oli Crohni tõbi – üks tänapäeva levinumaid autoimmuunhaigusi. Haiguste tõrje ja ennetamise keskuse andmeil vaevleb selle käes 1,6 miljonit ameeriklast. Ligikaudu pooled haigetest vajavad mingil hetkel lõikust, millega arstid eemaldavad tugevalt põletikulised ja kahjustunud seedetrakti osad. Crohni tõbe pole võimalik välja ravida, kuid sarnaselt paljude autoimmuunhaigustega suudavad arstid sageli kõige hullemaid sümptomeid tõsise ravimikuuriga (enamasti steroididega) kontrolli all hoida. Gluteeni piiramine või vältimine menüüs näib samuti mõnda inimest aitavat.

Loe veel

Seotud lood:

Emminki jaoks oli Crohn õudusunenägu. Haavandid algasid suus ja olid levinud üle söögitoru, mao, peen- ja jämesoole kuni kahjustatud käärsooleni. Ta liigesed valutasid nii tõsiselt, et tal oli peaaegu võimatu tööd teha. Arst määras talle prednisooni, levinud steroidi, ja esialgu sümptomid leevenesid. Ta suutis igapäevaselt toimida, kuid kergendus ei kestnud kauem kui mõne kuu. Tal tekkis ravimile kiiresti resistentsus, ei läinud kaua, kuni ta jälle verd sittus.
Nagu igaüks, kel on ligipääs Google’ile, otsis ta haigusele eksperimentaalseid ja alternatiivseid ravivõimalusi – neid oli võrgus tuhandeid –, kuid üks tollal äsjailmunud artikkel Radboudi ülikoolist Peter Pickkersi sulest torkas silma.

Pickkersi uuring näitas, et Hof polnud mitte ainult võimeline pärssima oma immuunsüsteemi võõra toksiini vastu. Järgmise aasta jätkuuuring näitas ka seda, et võime polnud kõigest evolutsiooniline veidrus, vaid õpetatav. Inimesed arutasid internetis, et sellest võiks abi olla igasuguste immuunprobleemide korral. Niisiis registreerus Emmink esimesele kursusele, mille leidis.

„Kummaline on seda öelda, aga hakkasin end esimesest päevast alates paremini tundma,“ ütleb ta. Emminki jaoks oli Crohni juures kõige hullem peaaegu pidevad valud – ta leidis, et ainuüksi hingamine aitas tal neid sümptomeid leevendada. Kui ta rohkem hapnikku sisse hingas, kujutles ta, et hingab valu välja ja ainuüksi visualiseerimisega näis valu kaduvat. Kohe veendunud, et midagi toimub, käis ta regulaarselt külma duši all ja mediteeris igal hommikul 20 minutit. „Tundsin, kuidas mu keha võitleb,“ ütleb ta. „See oli … tähelepanuväärne.“

Ta lõpetas ka steroidide võtmise.

15 kuud hiljem leppis Emmink kokku uue kohtumise arstiga, kes oli tal sajad haavandid leidnud. Sel korral neid polnud. Kuigi arst oli hämmingus, ei pidanud ta seda terviseimeks. Selle asemel kehitas ta lihtsalt õlgu ja ütles, et mõnikord need lihtsalt leevenevad, aga see ei tähenda, et haigus oleks läinud. Arst pakkus Emminkile veel steroide – juhuks, kui seisund taastub –, kuid Emmink keeldus.
„Kui oleksin ravimite peale jäänud, oleksin pidevas allakäigus. Tervis oleks kohutav ja veritseksin iga päev,“ sõnab Emmink nüüd.

Selliste lugudega inimesed on kõikjal Wim Hofi ümber ja vahel on raske seda kõike mõista. Mõne päeva jooksul olen kohanud vähemalt kümmet inimest, kelle väitel on Hof nende elu päästnud. Skeptik minus kõhkleb osutamast nende imepäraste tervenemiste konkreetsele põhjusele. Nagu Emminki arst õigesti märkis, leidub meditsiinikirjanduses hulgaliselt näiteid juhtumitest, kus inimesed vastu ootust tervenevad. Sel pole alati seletust, inimesed lihtsalt paranevad. Selle võiks lihtsalt platseeboefekti arvele panna – tähelepanuväärne fenomen, kus inimesed, kellele antakse petteravimit, tervenevad lihtsalt seetõttu, et nad usuvad, et see võiks aidata. Sageli pole tervenemiseks mingit füüsilist alust, kuid nad paranevad. Platseeboefekt on ravimite juures nii segadusttekitav, et seda püütakse kontrollida rangete teadusuuringutega, kui tahetakse tõestada, et üks või teine meditsiiniline sekkumine on tõesti parem kui keha enda müstiline voodoo.

Kliinilistes uuringutes kasutatakse kontrollgruppi, kus üks patsient saab tegeliku ravimi ja teine suhkrupilli. Kui uuring näitab, et ravim on tõhusam kui platseebo, saab see teadusliku heakskiidu ja koha kogu maailma apteegiriiulitel.
Ja kuigi farmakoloogiapjedestaalil troonivad kemikaalid, on lihtne unustada, et platseebo võib iseenesest olla uskumatult võimas. Nagu väitis riiklik vähiinstituut 2003. aastal, võib vähiuuringutel platseebo olla tõhus 20% juhtumitest, samal ajal kui juhtivate kliiniliste toimeainete määr on 30%. Minu matemaatika järgi tähendab see, et ravimite füüsiline tõhusus võib olla vaid tühise kümne protsendi võrra kõrgem kui salapärane eneseparandamine.

Ja see ei puuduta vaid vähiuuringuid. Võtkem näiteks juuksekasvu soodustav ravim Minoxidil. 1990. aastatel sai Minoxidil maailmas tuntuks tootenimega Rogaine ja seda tutvustati „Hair Club For Men“ reklaamides, mida näidati televiisoris lõputult. Kirjanduse põhjal taastusid juuksed 63% ravimit võtnud meestest, samal ajal sai sarnase tulemuse 35% platseebogrupist. See tähendab, et positiivne mõtlemine – või mis tahes maagia toimub, kui mõtled tervenemisele – võib moodustada enam kui poole Minoxidil’i juuksekasvu taastavast mõjust.
See pole veel kõige kummalisem osa platseeboefektist. On viiteid selle kohta, et mingil põhjusel tundub platseeboefekt tugevamaks muutuvat. Montreali McGilli ülikooli uuring näitas, et valuvaigistite hilise faasi kliinilised uuringud kukkusid läbi, sest platseeboefekt oli tugevam kui ravimi toime. Teadlased uurisid kroonilist valu puudutavat 84 kliinilist uuringut ja leidsid, et valu efektiivse ravi ja platseebo vahe oli varem 27%, kuid 2013. aastaks oli see vähenenud vaid 9%-ni. Põhjustel, mida nad ei oska seletada, tundub olevat kultuuriline komponent. Kui samu ravimeid uuriti Põhja-Ameerika asemel Euroopas, oli seal platseeboefekt poole väiksem.

Scott Carney "Mis ei tapa", kirjastus Helios 2017

https://www.rahvaraamat.ee/p/mis-ei-tapa/1015274/et?isbn=9789949610204

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare