Enn Eesmaa tagasivaade 14. mai: Jüriöö ülestõusu Sõjamäe lahing ja rõugevaktsiin
Pärast Stensby lepingut aastal 1238 läksid Revala, Harju- ja Virumaa, siis ka Tallinn, Rakvere ja Narva Taani valdusese. Liivi ordu kahmas Sakala, Järvamaa, osa Läänemaast, rammusa tüki Saaremaast, Muhu ja osa Hiiumaast. Tartu piiskopkonnale jäi Ugandi ning Tartu osana Vaigast, mis toona oli maakond. Enamik Läänemaast ja saartest jäi Saare-Lääne piiskopkonnale. Selles rusutuses sai eestlastel mõõt täis.
Kahekümne kolmandal aprillil 1343 algas Harjumaal Jüriöö ülestõus. Alguses olid me esiisad purustavalt edukad. Kogu Harjumaal põletati mõisaid ja kirikuid, kätte saadud sakslased tapeti. Vallutati Padise klooster, üsna kiiresti puhastati vihatud võõrvõimust kogu Harjumaa peale Tallinna. Ülestõusnud valisid neli kuningat ja ühinenud vägi liikus Tallinna peale. Et rünnak edukam oleks, paluti abi Turu foogtilt. Lootused olid suured, sest vahepeal oli ülestõus alanud ka Läänemaal, kus lõpuks koonduti Haapsalu alla. Harju- ja Läänemaa palus abi Liivi ordult, kes seda ka lubas. Eestlaste juhtide ja ordu vahel pidid Paides toimuma läbirääkimised, kuid neljandal mail 1343 meie esindajad reetlikult tapeti.
Siis algasidki lahingud. Neist esimesed suuremad olid Kämbla ja Kanavere mail. Peale jäi paremini relvastatud orduvägi, kes eestlaste tõkestusjõud purustas, ning jätkas liikumist Tallinna härradele appi. Neljateistkümnendal mail 1343 toimuski taplus Lasnamäe kõrgel paekaldal, kus praegu tähistab Sõjamäe lahingut suur maasse torgatud mõõk. Tallinna piirama tulnud eestlaste peavägi sai Sõjamäe lahingus lüüa, vaatamata sellele, et kokkulepitud ajal jõudsid kohale ka Rootsi väeüksused. Kokkulepitud aeg aga jõudis paraku kätte alles siis, kui lahing oli juba lõppenud. Eesti malev kaotas surnutena umbes kolm tuhat meest.
Rootslased pöördusid koju tagasi, orduvägi aga sundis peagi taanduma ka Haapsalu piiranud ülestõusnud. Eestlased palusid oma hädas abi venelastelt ning Pihkva vägi tungiski Tartu piiskopkonda. Juulis 1343 puhkes veel ülestõus Saaremaal, mille käigus vallutati Pöide linnus. Liivi ordu muutus rahutuks ning kutsus omale appi Saksa ordu, kes saatiski Eestisse suure abiväe. Kiiresti vallutasid anastajad Varbola ja Loone linnuse, kus olid kaitses harjulased. Vaenlaste viha oli meeletu, Harjumaad laastati metsiku raevuga. Saaremaal langes peagi Karja linnus, kohalik kuningas Vesse tapeti. Ometi jätkus vastupanu kuni järgmise kevadeni. Siis olid saarlased sunnitud alandava rahu sõlmima ja neil tuli pantvange anda, Karja linnus maha lõhkuda, sõjariistad aga Lihulasse viia. Jüriöö ülestõus ei toonud meile veel vabadust, kuid näitas ometi, et orjusesse alandatud rahvas on suuteline rõhujaile vastu hakkama, sest kes ei tahaks olla vaba mees, vast ainult hingelt orjad.
Louis Neljateistkümnes polnud veel mingi mees, isegi poisiklutt mitte, kui neljateistkümnendal mail 1643 nelja aastasena Prantsusmaa kuningaks sai. See halenaljakas lugu näitab vaid seda, et ülikud tegid nii Eestis kui Prantsusmaal seda, mida vaid heaks arvasid ning rahvas, kuigi selja taga naeris ja needis, pidi ometi seda komejanti taluma.
Suur Prantsuse revolutsioon oli sel päeval veel pooleteise sajandi kaugusel ning isegi ülestõusu juhtide vanavanemad veel sündimata. Pisike Louis loomulikult polnud mingi isevalitseja, sest tegi erutudes alles pükse märjaks. Vormiliselt valitses suurt riiki ja rahvast ta ema Austria Anna, kuid sisuliselt, vähemalt aastani 1661 kardinal Jules Mazarin, õige nimega aga Giulio Mazarini, kes päritolult oli Sitsiilia aadlik.
Aastal 1661 Mazarin suri ning valitsemisohjad võttis oma kätte Louis Neljateistkümnes, kellele ajaloos kuulub särav hellitusnimi Päikesekuningas. Tema ajal saabusid Prantsuse absolutismi kõrgaastad, isevalitseja tavatses vaimutseda, et riik olengi mina. Õnneks huvitasid kuningat paljud muudki asjad peale puudrite, parukate ja lõhnavete, millega peletati eemale kõrvulukustavat lehka oma kasimata ihudelt. Louis soosis teadusi, kirjandust ja kunsti. Tema andis käsu Versailles’i ehitamiseks. Omamoodi on see otsekui paradoks, sest Louis Neljateistkümnes sõdis väsimatult küll Hollandi, küll Hispaaniaga. Lisaks armastas isevalitseja ülipriiskavat eluviisi, tema pidusöökide roarohkusest räägitakse tänaseni ulmelegende. See kõik pani tohutu pinge alla kuningriigi majanduse. Ega Louis oma majandusministri Colbertiga midagi targemat osanudki välja mõelda, kui maksude suurendamise teel riiki rikastada ja rahvast kurnata.
Tuletan meelde, et jutt on seitsmeteistkümnenda sajandi kuninglikust Prantsusmaast, kus rahval mingit sõna- ega otsustusõigust polnud. Süvenevad pinged tõid kaasa rahutusi ja isegi ülestõuse, neist suurim oli niinimetatud valgesärklaste ehk kamisaaride ülestõus kaheksateistkümnenda sajandi algusaastail, mille põhjustas hugenottide ehk siis protestantide vastane vägivald. Kuningas soovis hugenottidest käsu korras katoliiklased teha. Elu lõpuaastail pöördus rahvas oma valitsejast ära ning Päikesekungas läks loojangule vastu nukras üksinduses. Värvikas kuningas suri seitsmekümne kuue aasta vanuses septembris 1715. Toonase, meie mõistes ju olematu arstiabi tingimustes oli see kindlasti märkimisväärne saavutus.
Meditsiinis lausa revolutsiooniliselt teedrajavaks on aga inimkond tunnistanud neljateistkümnendal mail 1796 läbi viidud kõigi aegade esimese vaktsineerimiskatse. Selle sooritas neljakümne seitsme aastane inglane Edward Jenner oma sünnilinnas Berkley’s. Ta oli arst, kellele toonased rõuge-epideemiad tegid palju muret ning sundisid pikki ületunde tegema. Kuigi Jenner töötas peaasjalikult oma sünnilinnas polnud ta kaugeltki mingi tähtsusetu maatohter.
Ta oli kõrgesti koolitatud mees, kes peensusteni valdas ka kirurgiametit. Maainimeste käest oli Jenner kuulnud, et lüpsinaised tavaliselt rõugetesse ei nakatu juhul, kui nad on enne läbi põdenud veiserõuged, mis inimestele pole eluohtlik haigus. Nii võttiski Edward Jenner proovi ühe lüpsja käsivarrel olnud villist ja süstis seda kaheksa aastasele poisile, kelle nime teavad tänagi veel enam-vähem kõik professionaalsed arstid. Nagu arvata võiski, haigestus James Phipps veiserõugetesse, kuid paranes kiiresti. Siis läks Jenner suurele riskile. Ta nakatas sama poisi nii-öelda päris rõugetesse, kuid tulemus ületas kõik lootused. James ei haigestunud, sest lüpsinaised olid tõtt rääkinud. Poissi kaitses veiserõugetest saadud immuunsus. Nii saigi alguse praeguseni kasutusel olev rõugete pookimisviis. Jenner pani kõik oma tarkused ja tähelepanekud kirja ning üsna kiiresti kasutati lehma ladinakeelsest sõnavastest tuletatud vaktsiini juba USA-s ja Indias. Briti parlament hindas vääriliselt Edward Jenneri avastust.
Talle anti preemiaks 30 tuhat naela, mis üheksateistkümnenda sajandi alguse Inglismaal oli meeletusuur summa. Jenner ei jäänud oma rikkust nautima, vaid jätkas teadustööd. Temast sai Londoni rõugete raviga tegeleva ühingu esimene juhataja. Hiljem nimetati see asutus Jenneri nimeliseks meditsiini-instituudiks. Inimkonna suurtohter elas kõrge vanuseni ja suri, loomulikult mitte rõugetesse, jaanuaris 1823.
Enn Eesmaa "Tagasivaade" oli kavas Kuku raadios aasta tagasi,
