McConnell tegi aastal 1969 San Franciscos toimunud UNESCO rahvuslikul konverentsil ettepaneku pöörata senisest tunduvalt suuremat tähelepanu me planeedi ökoloogilisele olukorrale. Ideed arendasid edasi tollane ÜRO peasekretär U Thant ning USA senaator Gaylord Nelson, kes tegi ettepaneku hakata kahekümne teisel aprillil tähistama Maa päeva. Tehakse seda kogu maailmas tänagi ning peamiselt räägitakse probleemidest, sest emakesel Maal neid leidub.

Kusagil on liiga kuum ja vett napib, teisal on kõik täpselt vastupidi. Hea on see, et inimkond võtab nüüd asja üsnagi tõsiselt ning püüb riikide valitsusi ja rahvusvahelisi organisatsioone ergutada aktiivsele toimetamisele. 
Probleemid on liiga tõsised uskumaks, et piisab, kui emakese Maa käekäigu eest kannaks hoolt vaid taevane isa.

Müütiline titaan Atlas oli nii kange mees, et suutis Maad kätel kanda. Vähe sellest, ta kandis oma vägevail õlgadel koguni taevavõlvi, et taevas kunagi maa peale ei langeks. Tõsi küll, selle ülesande sai Atlas temast veelgi vägevama Zeusi käest karistuseks.

Kahekümne teine aprill peaks meile meelde tuletama Eestimaa Atlast Georg Lurichit, kes piltlikult öeldes kandis meid kõiki maailma kaardile. Tema enese elutee algas täna 139 aastat tagasi Väike-Maarjas. Georg kuigi kaua väike polnud, ta kasvas jõudsalt, tegi sporti ja kogus jõudu. Kümneselt tõstis ta ühe käega juba üle kaheksakümne kilogrammi. Eks ta pingutas oma alles arenevat organismi ka üle. Georg jäi kopsupõletikku, mis ülemöödunud sajandil oli raskesti ravitav.

Koolipoisina vabastati Georg Lurich mõneks ajaks kidura tervise tõttu koguni võimlemistundidest. Lurichi rahvusvaheline karjäär algas Peterburis. Maadluses oli ta võitmatu ning Georg Lurich hakkas maailmarekordeid püsitama. Siinkohal peab mainima, et toona oli vastav statistika alles puudulik, samuti loeti rekordite vääriliseks ka mitmed vigur- ja vastupidavustõsted nii, et täpset tema poolt püstitatud maailmamarkide arvu ei teadnud vast Lurich isegi. Statistikud on arvamusel, et neid rekordeid oli peaaegu poolsada. Eesti jõumeest hakkas aitama tulevane kahekordne Venemaa peaminister vürst Georgi Lvov, esimese Ajutise valitsuse esimees. 

Lurichile tähendas see tunduvalt paremaid töötingimusi ja suuremat sissetulekut. Sajandivahetusel käis Georg Lurich sageli Eestis võistlemas, kuid rahvusvaheliseks staariks tõusis meil Kaleviks ja Kalevipojaks kiidetud mees siiski Lääne-Euroopas. Tänaseni räägitakse teadlikes ringkondades Lurichi maadlussimultaanist Magdeburgis, kus tegi pisut rohkem, kui poole tunniga kaheksateistkümne kohaliku jõumehe seljad prügiseks. Aastal 1901 kuulutati Georg Lurich elukutseliste maailmameistriks. Venemaal oli ka oma Atlas või Lurich - Ivan Poddubnõi.

 Korraldajad tagasid Ivanile koduseinte täieliku toetuse sellega, et Moskvas toimunud rahvusvahelistele maadlusvõistlustele Aleksander Abergi ja Georg Lurichit ei lubatud. Tänane sünniaastapäevalaps moodustas maadlustrupi, kuhu teiste seas kuulus ka Aberg. Hea viktoriiniküsimus oleks Lurichi osalemise kohta aastal 1904 Saint-Louisis toimunud olümpiamängudel. Toona kaasnesid olümpiamängudega ka kaunite kunstide võistlused. Amandus Adamsoni skulptuur Lurichist „Tšempion“ võitis Saint-Louis’is koguni esikoha! Georg Lurichi võidutrofeede hulgas on olnud ka kaks kaamelit. Asi oli nii, et Lurichi esinemist vaatama tulnud Buhhaara emiir tegi ootamatu ettepaneku ning tahtis teada, kas tema kaamelid suudavad Lurichi rinnale ristatud käed nii-öelda sirgeks tõmmata. No ei suutnud. 

Emiir oli sõnapidaja mees, kinkis loomad Lurichile, kes kaamelid koguni Eestisse tõi. Paraku ei meeldinud loomadele me eelpõhjamaine kliima ning kaamelid heitsid peagi hinge. Lurich oli me esimesi kuulsaid karskusetegelasi. Tema eeskuju oli noortele oluline ning praegu on võimatu arvestada, kui palju noormehi Georg Lurich pudeli juurest kaalupommide juurde suunas. Kuid Lurich polnud tugev mitte vaid raskejõustikus. Ta oli ka hea võimleja, jooksis kiiresti ja vajadusel kaua, sõitis võidu jalgrattaga, talvel aga uisutas osavalt. Kuna Lurich oli intelligentne mees, kes rääkis üsna vabalt koguni kümnes keeles pole üllatav, et ta pidas lugu malemängust. 

Ka Ameerika Ühendriikides tegutses ja maadles Lurich edukalt. Arvatavasti oli just tema see, kes Samuel Rachmani nime all oli New Yorgis toimunud mitu kuud väldanud kreeka-rooma maadluse maailmameistrivõistluste peakorraldaja. Sel tähtsal turniiril polnud keegi Aleksander Abergist parem. Toona alles kestis Esimene maailmasõda, mis otsustavalt ja paraku traagiliselt mõjutas nii Lurichi, kui tema õpilase Abergi elu. Seda rohkem, et Venemaal möllas lisaks kõigele veel kodusõda. Üheskoos nad sattusid Põhja-Kaukaasias Armaviri linna, kus inimesed kannatasid nii nälja, külma, kui tüüfuse käes. See koletu haigus sai jagu nii Lurichist, kui Abergist, kes surid paarinädalase vahega ja maeti ühte hauda. Georg Lurichi mõtteavaldustest võiks kokku panna eraldi saate. Valisin teie tarvis me vägimehe arvamuse sporditegemise ning konkreetselt maadluse tegeliku tähenduse kohta. Aastal 1903 kirjutas Lurich nii: „Kui ka mitte alati terves kehas terve vaim ei ela, siis peaks ometi terve vaim terves kehas asuma“. Ning kolm aastat enne oma enneaegset surma: „Maadlemise ideaalne ülesanne on selles, et me kui eelväelased virguksime ja tõsise hoiatushüüde nõrkevale inimesesoole hüüaksime“. Õnneks on neidki, kes eesti suurmehe hoiatust on tõsiselt võtnud. Aastast 1956 on Tallinnas korraldatud Lurichi nimelisi maadlusvõistlusi, Väike-Maarjast saame aga vahest uudiseid, kes on kõvemad mehed olnud rammuvõistlustel „Georgi Kange“. Berliinis aga tegutseb tänagi spordiklubi „Lurich“, kus lisaks maadlusele rassitakse ka poksiringis ja tõstepõrandal.
Nii-öelda keskpõrandale kokku kannan Kuku-raadios teie tarvis kokku uued kanged mehed ja nende teod jälle homme, kahekümne kolmandal aprillil. Maailmanimedest on
sünniaastapäev kõigi aegade suurimal William Shakespeare’l. Küllap räägin temastki, kuidas muidu.