Enn Eesmaa tagasivaade 22. mai: keiser Constantinus Esimene ja Richard Wagner

Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Seekord alustan bioloogilise mitmekesisuse konventsioonist, mida tuntakse ka Rio konventsioonina. See rahvusvaheline kokkulepe sõlmiti aastal 1992 Rio de Janeiros, säilitamaks looduse mitmekesisust, mille elulist tähtsust kasuahned ja sageli lihtsalt rumalad inimesed sajandite vältel on unustama kippunud.

Sellest konventsioonist tulenesid otseselt ka elusrakkudes sisaldavate geneetiliselt muundatud organismide ehk GMO-de ohutut kasutamist ja nende piire ületavat liikumist käsitlevat sätted. See kõik on andnud põhjust tähistada ÜRO kõrgete otsuste kohaselt kahekümne teisel mail ülemaailmset bioloogilise mitmekesisuse päeva.

Pole kahtlustki, et kahe tuhande aasta eest oli planeet bioloogiliselt mitmekesisem ja seda mitte põhjusel, et inimesed oleks siis paremad ja südamlikumad olnud, vaid seepärast, et nad paljutki, mida me täna isikliku ja ka ühiskondliku kasu saamiseks looduselt oskame ära rebida, polnud me esivanemad veel jõudnud välja mõelda. Ometi sündis, elas ja suri toonagi suurmehi, keda veel täna ja homme meenutada tasub.

Üks nendest oli Rooma kuulsamaid keisreid, kelle teeneid ristiusu levitamisel on võimatu üle hinnata. Constantinus Esimene oli ka Konstantinoopoli linna asutaja ning sellele nime andja, keda üksmeelselt ja vabatahtlikult kutsutakse Suureks. See erakordne valitseja suri täna täpselt 1678 aastat tagasi. Kuigi tavaliselt ma keskendun sündidele, teen tänagi erandi põhjusel, et selle kuulsa mehe täpset sünnipäeva ei mäleta enam keegi. Me planeedi kirikuis aga tähistatakse just täna Constantinus Suure mälestuspäeva. Olukord on seda tähelepanuväärsem, et antud küsimuses pole katoliku, luteri, õigeusu ja armeenia kiriku vahel mingit teisitimõtlemist, mida tavaliselt nende vahel ju ikka esineb. Constantinus sündis tänase Serbia aladel Vana-Rooma keisri Constantinus Esimese Chloruse pojana, kes pärast isa surma kuulutati vapra väepealikuna Britannias Yorkis sõjavägede poolt keisriks. Constantinus tegutses otsustavalt ja karmilt ning kõrvaldas üksteise järel kõik oma võimalikud vastased, ennekõike hävitas kaaskeisrite Maxentiuse ja Maximinuse sõjajõud ning alustas valitsemist koos Liciniusega.

Constantinus määras oma riigi uueks pealinnaks Byzantioni, mis veel keisri eluajal nimetati ümber Konstantinoopoliks. Keiser tegi palju riigi rahasüsteemi arenguks, pidevalt hoolitses ta sõjaväe olude parandamise eest. Ajalukku läks Constantinus Suur siiski keisrina, kes lõpetas kristlaste tagakiusamise ja brutaalse lõvide ette heitmise. Vähe sellest, ta lubas kristlastel vabalt usku tunnistada ja koguni seda propageerida. See juhtus aastal 313 niinimetatud Milano ediktiga.

Sestpeale sai alguse ristiusu tõus riigiusuks, maised ülikud võtsid osa kirikuvaidlustest, mis lisas vaimulike poliitilist võimu. Alates Constantinuse ajast on pühapäev riiklik puhkepäev, seegi austusavaldus piibli ja taevariigi poole. Constantinus lahutas tsiviilvõimu sõjaväelisest, mis ju täiesti kaasaegne mõtteviis. Võimalik, et keiser hiljem oma algatust kahetses, sest kümmekonna aasta pärast algasid Gallias ning Doonau äärsetes provintsides rahutused, mis viisid Constantinuse mõttele hiigelriik neljaks osaks jagada. Nii juhtuski ja impeeriumist sai neli prefektuuri - Gallia, Itaalia, Illüüria ning Idamaa.

Sellest sai alguse Rooma impeeriumi lagunemine, mis omakorda andis võimsa tõuke uuteks arenguteks, mida ajaloos üldnimetusena kutsutakse keskajaks. Aleksander Suure ja Julius Caesari masti Constantinus Suur tunnistas surivoodil endast veelgi suuremat, lasi end ristida, mistõttu peaks ta tänagi paradiisis mõnusat põlve pidama.

Kõigelooja on kindlasti mõnusa äraolemise määranud ka olulisele ooperiuuendajale, tänasel kuupäeval aastal 1813 Leipzigi linnas sündinud Wilhelm Richard Wagnerile. Richardi isa oli politseiametnik, kuid teda tulevane kuulsus ei mäletanud, sest ta isa suri tüüfusesse, kui Richard oli vaid pooleaastane. Teda kasvatas ema kõrval võõrasisa Ludwig Geyer, tuntud näitleja ning kirjanik. Poiss aga kandis tosin aastat Richard Wilhelm Geyeri nime. Muide, esialgu arvati, et poisist saab näitekirjanik. Ega see väga viltune ennustus olnudki, sest Wagner kirjutas hiljem ise pea kõikide oma ooperite libretod. Ta õppis Leipzigi ülikoolis muusikat, töötas Würtzburgis, Magdeburgis, Königsbergis ja koguni me naabruses Riias. Siis järgnesid Pariisi aastad, kuid veidi enne sajandi keskpaika oli Wagner tagasi sünnimaal ning alustas tööd Dresdeni ooperi kapellmeistrina.

Kärsitu ja üllameelse inimesena võttis maestro aastal 1849 osa ülestõusust ja pääses napilt arreteerimisest. Oma sõbra Ferenc Liszti abiga pääses Wagner põgenema ja elas mitu aastat Zürichis. Hiljem võttis helilooja naiseks Liszti tütre Cosima ning elas ja töötas viimased eluaastad Bayreuthis, millest sai Wagneri muusikamaailma keskus. Bayreuthi rajatud Festspielhaus valmis Wagneri loomingu tuliste austajate toetusel ning sellest sai paljude arvates suurima ooperiromantiku loomingutempel.

Wagneri imetlejate esiritta kuulus tollane Baieri kuningas Ludwig Teine, suur melomaan ning fanaatiline fantastiliste losside ehitaja. Neist suurima ja uhkeima Neuschwansteini lossi pühendas ta Wagnerile ning helilooja teostele. Kui olete Baierimaal ja teil on päeva jagu vaba aega, soovitan soojalt Füsseni lähedal imekauni looduse keskel kõrguvas Disneylandi „Uinuva kaunitari“ originaallossis ära käia. Sel juhul näete lähedalt seda ehituskunsti imet, mida Richard Wagneril kogeda ei õnnestunud.

Suur helilooja suri puhkusereisil Veneetsias veebruaris 1883. Oma lavateostes ühendas Richard Wagner muusika, tantsu, poeesia ning draama, tema võttis teadlikult kasutusele tegelaskujude muusikalised leitmotiivid ning avardas revolutsiooniliselt orkestri kõlapilti. Wagneri ooperid on otsekui muusikalised draamad, mida kannavad jätkuv lavaline tegevus, mis muusikas kõlab pidevas sümfoonilises arenduses.

Eestis on ikka ja alati Wagneri oopereid lavastatud. Täna on „Estonia“ repertuaaris neist üks kuulsamaid, oktoobris 1845 Dresdenis esietendunud „Tannhäuser“. Tallinnas lavastas lauljate võistluse Wartburgis aastal 1930 esimesena Hanno Kompus. Menukalt on me esindusteatris läinud ka „Lohengrin“, „Lendav hollandlane“ ning “Tristan ja Isolde“. Wagneri kirjanduslikest töödest on olulisemad brošüürid „Kunst ja revolutsioon“, „Ooper ja draama“ ning „Tuleviku kunstiteos“. Tema sulest on kuulsad artiklid Berliozist, Beethovenist ja Pariisi muusikaelust. Richard Wagner kirjutas mahuka autobiograafia „Minu elu“.

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15