Täna kannavad miljonid inimesed puna-siniseid lindikesi, mis viitavad tulekahjupunasele ning enamasti sinist värvi veele, millega tulehävingule vastu hakatakse. Kaudselt, kuigi mõnegi uurija arvates üsna otseselt ja ajalooliselt seostatakse tuletõrjujaid Püha Florianiga, kes kunagi kolmandal sajandil päästis terve küla üheainsa ämbriga laastavast tulekatastroofist. Hiljem olevat Austria aladelt pärit Florian, keda peetakse Ülem-Austria, kuid ka Linzi ja Krakovi linna kaitsepühakuks moodustanud Rooma armees lausa tuletõrjeüksuse. Ta olnud üllameelne mees, kes rahvast kutsus üles ligemaid nende hädas abistama, tema nimega on tänaseni seotud Floriani mõneti irooniline palve-printsiip, mis tänase inimese jaoks on lähedane lausungile – Kõike võiks ju teha, kuid mitte minu õue peal. Sajandeid pöördusid inimesed püha Floriani poole palvega säästa nende varanatuke ning, kui just ilmtingimata vaja, las süttivad siis naabri hooned. Floriani isiklik saatus oli traagiline, mees olevat keeldunud kristlasi taga kiusamast, oli ju ikkagi alles kolmas sajand, ta ei nõustunud ka Rooma jumalatele ohvriande tooma. Karistuseks uputati Florian, veskikivi kaelas, Doonau Ennsi nime kandvasse lisajõkke. Me saate järgmise teema ajaliseks alguseks pidi vett maailma jõgedest vahepeal umbes tuhat aastat merre voolama.

Neljandal mail 1655 sündis Paduas poiss, kellele pandi nimeks Bartolomeo, perekonnanimi oli talle juba ette määratult Cristofori, mõningatel andmetel ka Cristofali. Seda meest peaks teadma ning meeles pidama, tänama või kiruma kõik, kes lapsepõlves on klaverit harjutanud. Enne Cristofori leiutist olid kuulajaid võlunud klaveri eelkäijad klavikord, klavessiin, spinett, tšembalo ja tahvelklaver. Esialgu saigi Cristofori tuntuks klavessiini- ja spinetimeistrina. 

Mõningatel andmetel juba aastal 1709 valmis esimene vasarklaver, mida Cristofori ise kutsus gravicembalo col piano e forte. Pole võimatu, et pilli algvarianti kuuldi ja nähti juba aastal 1694. Inimkonna esimene haamermehhanismiga nelja oktaaviga klahvpill koosnes kõlakastist, kõlalaua ja keelestikuga puuraamist, klahvistikust ning veel paljudest olulistest detailidest, mis keerulise konstruktsiooni kaunilt kõlama panid. Küll peeti esialgu imeks, et klahvile vajutades lööb nahaga kaetud vasarake vastu keelt, mis heli tekitab. Iseäranis vaimustuti võimalusest mängida sama pilliga nii valjult, kui vaikselt. Piano e forte!.

Tubli pool sajandit hiljem kattis inglise meister Bury haamrikesed naha asemel vildiga, mis klaveri kõlavärvile seda muutes tugevasti nüansse lisas. Cristofori klaveril polnud veel metallraami ega summutuspedaali, selle lisas ligi sajand hiljem prantsuse klaverimeister Merlin. Johann Andreas Stein meisterdas klaverile repetitsioonimehhanismi, mis loovalt vaimustas Mozartit. Kuni Beethovenini oli klaverite klaviatuur üsna kasin. Geeniuse nõudval soovitusel suurendati seda kuue ja poole oktaavini, et Beethoveni nii sisus, kui vormis mahukaid sonaate saaks adekvaatselt ette kanda. Tänapäeva heliloojad ja pianistid võivad kasutada üle seitsme oktaavi küündiva heliulatusega pille. 

Bartolomeo Cristofori elukäigu kohta pole just pillavalt palju andmeid. Ta teenis Firenze värvika ja muusikalembese printsi Ferdinando de Medici õukonnas ja mõtles välja uusi pille, mida ise ka meisterdas. Printsi pillide loetelu ja Scipione Maffei kirjatöö aastast 1711 kinnitavad, et Cristofori tegi pelgalt ühe aasta jooksul kolm uuelaadset pilli. Muide, üks Cristofori valmistatud klaver on tänaseni säilinud. Seda haruldust aastast 1722 võib näha Rooma muusikainstrumentide muuseumis. Pärast printsi surma sai Cristoforist üliku suurkollektsiooni hoidja. Hiljem teenis esiklaveri tegija suurhertsog Cosimo Kolmanda õukonnas. Bartolomeo Cristofori suri Firenzes jaanuaris 1731. Itaallase leiutist arendas Saksamaal edasi Gottfried Silbermann, kelle pille kiitis ja mängis neil koguni Cristofori kuulus kaasaegne Johann Sebastian Bach. Tema muusaks ja naiseks oli Maria Barbara, kellega geeniusel oli seitse last.

Iga meesterahva südame tegi läinud sajandi teisel poolel hellaks piltilus Audrey Hepburn, kes sündis Audrey Kathleen Rustonina Belgia pealinnas täna kaheksakümne kuue aasta eest. Ilusal lapsel oli veel teinegi nimi Edda van Heemstra, mille ta sai ema suguvõsalt. Et asi veelgi segasem oleks ütlen, et Audrey Hepburn oli rahvuselt inglanna. Ta isa oli pankur, kelle arvates pärines ta kuueteistkümnenda sajandi Sotimaa kuninganna Mary kolmanda mehe krahv James Hepburni sugulusliinist. Audrey ema oli Hollandi paruness. Paraku unelmatepere lagunes, isast sai Briti natsliku Oswald Mosley partei andunud liige, ema aga pidi okupatsiooni aastail elatist teenima massöörina. Sõja eest Hollandisse koos emaga maapakku läinud Audrey õppis Arnhemi konservatooriumis, kuid täitis jõukohaseid ülesandeid ka vastupanuliikumises. 

Okupatsioonikuudel kasutas Audrey oma Hollandi nime van Heemstra, sest kõik inglisepärane oli natside meelest kahtlane. Sõja päevil pidi Audrey tihti koguni nälga kannatama. Hiljem täiendas kaunitar end Londonis, temast sai koguni professionaalse tantsutrupi liige, mis omakorda tõi kaasa võimaluse ekraanile jõuda. Audrey Hepburni esimesed mikrorollid jõudsid ekraanile aastal 1951. Neist üks oli filmis „Metsikult kasvanud kaer“, mille peaosas säras Stanley Holloway. Tema tütart mängis Hepburn hiljem unustamatus muusikalifilmis „Minu veetlev leedi“. Veel samal aastal läks Audrey Hepburn USA-sse. Ühe filmi võtete ajal oli teda näinud näidendi „Gigi“ autor Colette, kes pingsalt otsis nimiosalist oma teose lavastusse Broadway Fultoni teatris. Valik osutus õigeks ning Audrey Hepburnist sai kuulsus. Siis kolis ta Californiasse ning teenis oma esimese peaosaga William Wyleri filmis „Puhkus Roomas“ aastal 1953 Oscari. Wyleriga tegi Hepburn veel paar filmi, nende seas ka Hollywoodi Tuhkatriinu lugu „Sabrina“ koos Humphrey Bogartiga. 

Staari kõige kuulsamad osad filmides „Sõda ja rahu“, „Hommikueine Tiffany juures“ ja isegi võrratu Eliza sajandi muusikafilmis „Minu veetlev leedi“ jätsid kriitikud ja preemiate jagajad millegipärast suhteliselt ükskõikseks. Seda ülekohut korvas maailma kinokülastajate armastus ja Hepburni filmide edu, mis läinud sajandi teise poole suuremate staaride hulka kuulunud Audrey Hepburnile tagas pidevalt huvitavat ja tasuvat tööd.

Oscarile kandideeris ta veel neljal korral. Rohkem õnne oli tal Briti Filmi ja Teatriakadeemia auhindadega, neid võitis Hepburn koguni kolm. Ta oli ja on üks väheseid naisnäitlejaid, kes mainituile lisaks võitis ka Emmy, Grammy ja Tony auhinna. Staari viimseks filmiks jäi Steven Spielbergi „Alati“, mis esilinastus aastal 1989. Pärast seda pühendus Hepburn heategevusele. Kuulsa koomiku Danny Kaye’ surma järel sai viis keelt vabalt rääkinud Audrey Hepburnist UNICEF-i Hea Tahte saadik, kes tegi eriti palju somaalia laste hüvanguks. 

Ennastsalgava ja eduka tegevuse eest anti Audrey Hepburnile postuumselt Jean Hersholti preemia. Staaril enesel oli kaks poega, üks ta ekraanipartneriga „Sõjast ja rahust“ Mel Ferreriga, teine itaalia psühhiaatri Andrea Dottiga. Oma viimastel eluaastatel oli ta kaaslaseks hollandi näitleja Robert Wolders. Kõigi aegade üks veetlevamaid, ilusamaid ja professionaalsemaid naisnäitlejaid suri kuuekümne kolme aastaselt vähki oma kaheksateistkümnendast sajandist pärit luksusmajas Šveitsis.

Enn Eesmaa „Tagasivaade“ Kuku raadios E-R kell 10.15 ja kordusena kell 18.15