7 müüti diabeedist
Teine murekoht on seotud diabeetikute raviga, mis hõlmab nii elustiilimuutusi kui ka ravimeid. Eestlaste teadlikkus tervislikust toitumisest ja haigusest on aja jooksul kõvasti paranenud, sellele vaatamata seisavad arstid sageli silmitsi väärarusaamadega, mis võivad raskendada veresuhkru kontrolli all hoidmist ja haiguste tüsistuste ennetamist.
Järgnevalt räägin levinumatest müütidest, mis 2. tüübi suhkruhaigust ümbritsevad ja mida olen sageli kuulnud ka oma patsientidelt.
1. Kui mul ühtegi kaebust ei ole, ei pea ka diabeeti ravima.
Vale. 2. tüübi diabeet ei pruugi aastaid ühtegi kaebust anda, samal ajal organismis vaikselt laastamistööd tehes: kahjustuvad veresooned ja närvid. Ükski organ ei saa aga hakkama ilma hästitöötavate veresoonte ega närvideta ning nende kahjustumine võib kaasa tuua väga tõsiseid terviseprobleeme: alustades erektsioonihäiretest ning lõpetades nägemisekaotuse, neerupuudulikkuse, südamekahjustuse, sh südamelihase infarkti, jalgadele haavandite tekke ja nende raskendatud paranemisega, mis võib lõppeda jäseme amputatsiooniga.
Väga keeruline on – arsti seisukohast – selgitada inimesele, kes on äsja diabeedi diagnoosi saanud ning kel puuduvad igasugused tervisekaebused, et ta peaks oma elus nüüd olulisi muudatusi tegema, sh alustama ravimitega, mille võtmine kestab suure tõenäosusega kogu elu.
Samas, kui inimene ravi ei alusta ega toitumises-liikumises midagi ei muuda, võime näiteks 10 aasta pärast tõdeda rasket südamelihase infarkti või neerukahjustust. Seega, kuigi kaebusi ei ole, on haigus organismis ikkagi olemas ja seda on vaja ravida, et ennetada tõsiseid tüsistusi, mida tekitab pikaajaline kõrge veresuhkur.
2. 2. tüübi diabeet tekib ainult ülekaalulistel inimestel.
Vale. Ülekaalulisus on küll 2. tüübi diabeedi tekkes väga oluline riskifaktor, kuid lisaks mängivad rolli ka geenid. Kui lähisugulastel on diagnoositud suhkruhaigust, on ka sinul teoreetiliselt suurem risk haigestuda.
Riskiteguriteks loetakse lisaks ülekaalule ja geneetilisele eelsoodumusele veel metaboolset sündroomi – kõrgenenud veresuhkru ja nn vererasvade tase, kõrge vererõhk, vöökoha rasvumine, naistel ka rasedusaegset diabeeti. Oluline on teada, et mitte kõik ülekaalulised ei haigestu diabeeti, samas esineb seda haigust ka normkaalulistel inimestel.
3. Diabeet tekib suurest magusasöömisest.
Vale. Ainuüksi magusasöömisest suhkruhaigus ei teki. Küll võib olla seos 2. tüübi diabeedi tekke ja magusasöömisest tingitud kaalutõusu vahel. Kindlasti halvendab ohjeldamatu magusasöömine juba diagnoositud diabeediga haigel glükoosi kontrolli.
Meeles peab pidama aga sedagi, et veresuhkrut tõstavad lisaks magusatele söökidele ka muud süsivesikuid sisaldavad toidud, näiteks kartul, riis, sai-leib, puuviljad ja marjad, jogurt ning piim (sisaldavad piimasuhkrut, jogurt ka tavalist suhkrut, marju või moosi), makaronid jne. On 2. tüübi diabeetikuid, kes pole elu jooksul kunagi magusat armastanud, küll aga on hädas näiteks kartuli- ja leivalembusega.
4. Diabeetikud ei tohi enam kunagi süüa maiustusi.
Vale. Kui inimesel on diagnoositud diabeet, on kindlasti kasulik piirata maiustuste tarbimist, kuid väikeses koguses ja harva võib oma lemmikmaiustust siiski proovida. Dieet peaks olema tasakaalustatud – see on kõige olulisem märksõna.
5. Kui ma alustan diabeediravimiga, siis minu organism jääb sellest sõltuvaks – seega on parem igasugune ravimite võtmine edasi lükata, et organism õpiks ise toime tulema.
Vale. Kahjuks on nii, et 2. tüübi diabeet on krooniline progresseeruv haigus, mis kestab terve elu ja vajab nii elustiili korrigeerimist kui ka ravimeid. Tõsi on see, et toidulaua tervislikumaks muutmise ja liikumise suurendamise korral on võimalik prediabeetikutel (neil, kel veresuhkur normist kõrgem, kuid päris diabeeti veel diagnoosida ei saa) haiguse teket ennetada või avaldumist edasi lükata.
Ka on üksikuid edulugusid
2. tüübi diabeetikute seas, kui inimesel on õnnestunud oluliselt kaalu langetada ja sellega diabeediravimite kogust vähendada või mõneks ajaks nende võtmisest loobuda. Reeglina, paraku, ravimeid diabeetikul ära jätta ei õnnestu ning üsna tihti peab raviskeemi ka täiendama – vastavalt sellele, kui kiiresti haigus edasi areneb.
Ravimeid, mida 2. tüübi diabeedi raviks kasutatakse, on erinevaid. Osa neist tõstab kudede insuliinitundlikkust, lubades veresuhkrul rakku sisenda. Teised suurendavad kõhunäärmes insuliini tootmist. Mehhanisme on veelgi. Kõige tuntum diabeediravim insuliin, mida süstitakse, annab organismile võimaluse kasutada kvaliteetset insuliini veresuhkru kudedesse viimiseks.
Ükski neist ravimitest ei tekita sõltuvust – pigem toetavad need organismi sellise funktsiooniga, millega keha enam ise hakkama ei saa. Haigus ongi välja kujunenud keha suutmatusest olukorraga toime tulla ja organismi edasi piitsutades ei teki oodatud efekti.
2. tüübi diabeet areneb ikka omasoodu. Ravimid aitavad tekkinud olukorda lihtsalt normaliseerida. Parim, mida inimene ise juba haiguse diagnoosi saanuna teha saab, on lisaks ravimitele rakendada tervislikke elusviise – see aitab hoida ravimivajaduse madalama.
6. Puuviljad-marjad on väga kasulikud, mistõttu ei pea diabeedihaige nende söömist piirama.
Vale. Puuviljad ja marjad sisaldavad küll tõesti palju häid ja kasulikke vitamiine, mineraal- ning kiudaineid, kuid peale selle on neis ka väga palju suhkrut. Kuna inimese veresuhkur tõuseb igasuguse suhkruid sisaldava toidu söömisel, pole ka puuviljad erandiks.
Väga sageli näevad arstid kõrgeid veresuhkruväärtusi muidu kompensatsioonis olevatel diabeetikutel just suvel-sügisel seoses maitsvate aiasaaduste valmimisega.
Märksõnaks võiks ka puuviljade-marjade puhul olla mõõdukus. Diabeetik võib ja peabki neid toiduaineid sööma, kuid siiski piiratud koguses. 10 õuna päevas või kilo maasikaid läheb paratamatult paljuks – täpsemalt saab puuviljade menüüsse kaasamise kohta infot oma arstilt või medõelt.
7. Võtan tabletikuuri ära ja saan suhkruhaiguse välja ravida.
Vale. Kahjuks on diabeet krooniline ja progresseeruv haigus, mis vajab hetketeadmiste kohaselt ravimite tarvitamist ja tervislikku toiduvalikut ning liikumist elu lõpuni. Võimalik, et ühel hetkel on olemas ka haigust lõpuni ravivad meetmed, praegu peame aga lähtuma saadaolevatest võimalustest.
Mõnikord tekib ravimite tarvitamisel petlik tunne: veresuhkru analüüs on normaliseerunud, sümptomeid pole ehk esinenudki – miks peaksin siis ravimit edasi võtma? Paraku on nii, et kui ravi lõpetada, siis veresuhkru kenad väärtused püsima ei jää ning mõne aja pärast on nii patsient kui arst alguses tagasi.
Mis on 2. tüübi diabeet?
Pärast söömist lagunevad seedetraktis meie toidus sisalduvad süsivesikud glükoosiks ehk veresuhkruks, mis imendub verre. Seega, söögijärgselt veresuhkru tase tõuseb. Veresuhkru taset reguleerivad mitmed hormoonid, mis mõjutavad glükoosi ainevahetust, olulisim neist on insuliin. Kui glükoosi tase veres tõuseb, reageerib terve inimese kõhunääre sellele insuliini tootmisega. Insuliin on justkui võtmeks, mille abil saab glükoos rakku siseneda.
2. tüübi diabeedi korral on veresuhkur kõrgenenud, kõhunääre toodab üha insuliini juurde, kuid see ei toimi enam nii nagu peaks – kudede insuliintundlikkus on muutunud ja “võti” ei toimi korrektselt ning veresuhkur ei pääse rakkudesse. Lõpuks on kõhunääre välja kurnatud ja insuliini tootmine lõpeb sootuks.
