D3-vitamiini puuduse käes kannatab enamik Eesti inimesi

 (79)

päike
Foto: Siim Lõvi

Vitamiini D3 olulisest rollist inimese tervisele saadi aru juba üle saja aasta tagasi. Ometi vaevlevad inimesed 21. sajandil D-vitamiini vaeguses ning ametlikud normid, kui palju võiks seda manustada, on praktiseerivate arstide arvates liiga väikesed. Eestis peetakse D-vitamiini taseme alumiseks normiks organismis 75 nmol/l. Vereanalüüsid näitavad, et suurel hulgal Eesti elanikkonnast on see näitaja üheksal kuul aastas alumise piiri lähedal või alla selle.

Enamik nõukogude ajal kasvanud inimesi mäletab kalamaksaõli maitset ja lõhna ning kui neile seda meenutada, hüüatavad praegugi „Öääk!“. Vanaproua, kelle lapsepõlv jäi 1930. aastatesse, meenutab, kuidas vanemad ajasid teda toas taga, et ta selle „kulla“ siiski alla neelaks. Vanemad selgitasid lastele, et seda vastiku maitsega õli tuleb võtta sellepärast, et kasvaksid tugevad luud ning et ei tuleks kõverad jalad. Keegi ju ei taha, et tal kõverad jalad on ning seega oli see päris hea argument lusikatäis oksele ajavat vedelikku alla neelata.
Teaduslikum põhjendus kalamaksaõli võtmisele oli rahhiidi ennetamine. Rahhiit on luu ainevahetushaigus, mida põhjustab D-vitamiini puudus, ning üheks avaldumisvormiks ongi O- või X-jalgade tekkimine.

Tänapäeval teab iga inimene, kes vähegi terviseteemalisi artikleid loeb, milleks D3-vitamiin hea on ja et looduslikult leidub seda tursamaksaõlis, rasvastes kalades, munakollases ja võis. Ja et päikeseküllasel ajal sünteesib organism seda ise.
Teaduslike uuringutega on tõestatud, et D3-vitamiin on oluline luustiku tervisele ja laste aju arenemisele. D-vitamiini madalat taset on seostatud ka diabeedi, autoimmuunhaiguste, epilepsia ja infektsioonhaiguste arenguga. D-vitamiin on oluline astma, tuberkuloosi ja muude infektsioonhaiguste ravis. D-vitamiini puudus võib suurendada haigestumist jämesoole vähki, tekitada kõrget vererõhku, südameveresoonkonna haigusi jne.
Turu ülikooli neuroloogiakliiniku uuring sclerosis multiplex´i ravis tõestas selgelt, et D3-vitamiin on oluline ka selle raske haiguse ravis. Kellel suurem huvi selle uuringu vastu, guugeldagu meditsiinidoktor Merja Soilu-Hännineni.

Loe veel

Seotud lood:

D3-vitamiini kasulikkuses ei kahtle keegi, ei arstid ega tervishoiuametnikud, aga käärid tekivad siinkohal sellest, kui palju on kasulik ja ohutu D3 manustada. Ametnike soovituste ja praktiseerivate arstide hinnangu vahe on kohati sajakordne.
Kuna vitamiinipurkidel on märgistus IU, mille ees mingi arv, aga edaspidises tekstis on juttu ka mikrogrammidest, siis arusaamiseks on oluline teada, et 10 mikrogrammi (mcg või μg) = 400 IU-d (ehk RÜ-d, mis on rahvusvaheline ühik).
Tervise Arengu Instituut soovitab: Vitamiini D maksimaalne ühekordne ohutu päevane kogus on 100 mcg; päevane tarbimissoovitus on 10 mcg (400 IU), vanemaealistel 20 mcg (800 IU).

Tartu Ülikooli Kliinikumi lehelt leiab järgmised soovitused: terved täiskasvanud 15–20 μg (600–800 IU); vanurid ja tubased täiskasvanud 30–50 μg (1200–2000 IU); lapsed kuni 12 eluaastat 10–20 μg (400–800 IU); lapsed 12–18 eluaastat 15–20 μg (600–800).
Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) poolt tehtud uuringute järgi tõsteti 2012. aastal täiskasvanutele ohutu D-vitamiini totaalkogus ööpäevas 50 mikrogrammilt 100 mikrogrammile (2000–4000 IU).

Psühhiaater Tiina Keldrima selgitab: „Selle olulise tõusu taga olid eelkõige viimased uuringud, mille kohaselt puudub suures osas Euroopas D-vitamiini sünteesiks vajalik UVB-kiirgus talveperioodil, sh Itaalias Roomas ei ole UVB-kiirgust piisavalt D-vitamiini sünteesiks kolmel kuul aastas, Saksamaal Berliinis aga kuuel kuul aastas.“
Dr Keldrima lisab, et praegused ametlikud D3-vitamiini soovitused on Eestis liiga madalad ja see kujutab endast elanikkonnale tõsist terviseriski.
„Eestis on tõstetud ametlikus soovituses päevaannus 10 mikrogrammilt 30 mikrogrammile, kuid arvestades nii Euroopa kui ka ülemaailmseid uuringuid ning ka kliinilisi kogemusi, on nimetatud soovitatav kogus endiselt liialt väike,“ jätkab dr Keldrima. „Alles mõned aastad tagasi ei tahetud kuuldagi D-vitamiini veretestidest. Praeguseks on küsimus mitte selles, kas peab võtma analüüsi, vaid kui palju peab D-vitamiini päevas tarbima. Isegi ajakirjanikud luuravad suletud FB-rühmades, et kas lapsevanemad ikka annavad oma lastele D-vitamiini. Järelikult vajadus selle „imevitamiini“ järele on suur. Veel paar aastat tagasi väideti, et „D-vitamiini ohutu norm Euroopas on 5 mikrogrammi“ ja „20–35 mikrogrammi ületamisel võivad ilmneda kahjustavad toimed“. Nüüdseks rõhutatakse, et „ ilmselt“ on D-vitamiini vajadus suurem, kui siiani on arvatud.“

Doktor Riina Raudsik on konkreetne ka arvudes ja soovitab täiskasvanud inimesel võtta ööpäevas vähemalt 200 mikrogrammi (8000 IU). Ta võib sellist enesekindlust endale lubada, sest Jüri tervisekeskuses läbi viidud uuringud kolme viimase aasta jooksul on näidanud, et D3-vitamiini tase on Eesti inimestel väga madal ka suvel.
„Kui võtta D3-vitamiini pärleid annuses 1000 IU-d regulaarselt iga päev, nagu on meie apteekides pakendile päevaseks annuseks märgitud, ei kergita see D3-vitamiini taset veres üldse! Kaheaastase uuringu alusel olen näinud, kuidas analüüsid ja inimeste füüsiline tervis on oluliselt paranenud, kui nad kasutavad D3 õli talvekuudel 8000–20 000 IU-d päevas. Annus sõltub kehakaalust, vanusest, soost, toitumisest, elukohast, haigusest ja D-vitamiini tasemest veres.“

Dr Keldrima, kes hoiab end samuti selle teemaga pidevalt kursis, teab, et uuemates uuringutes kritiseeritakse praeguseid liiga madalaid D-vitamiini taseme ametlikke soovitusi ja nõutakse soovituste uuesti määratlemist.
„Üha enam teadlasi on seda meelt, et suur hulk ameeriklasi ja eurooplasi ei saa piisavalt D-vitamiini, mis omakorda suurendab oluliselt terviseriske, sh oluliselt vähiriski ja psühhiaatrilisi haigusi,“ ütleb dr Keldrima.

D3 kutsutakse hellitavalt ka päikesevitamiiniks, sest põhiliselt tekibki D-vitamiin inimese nahas päikese toimel. „Päikesevalguse mõjul sünteesib keha naha kaudu D-vitamiini kolesteroolist, täpsemalt 7-dehüdrokolesteroolist, ja hävitab ka selle liigse koguse nahas,“ selgitab dr Raudsik.
Ent mõelgem, kui palju on meil päikeseküllaseid kuid. Eriti tõsine D-vitamiini puudus valitseb Eestis talvel, mil selle vitamiini tase on normist madalam 73% inimestest, ja isegi suvel kannatab 30% eestlastest D-vitamiini puuduse all. See selgus Tartu ülikooli arstiteaduskonnas kaitstud Mart Kulli doktoritööst. Uuringus osales ligi 400 tervet 25–70aastast inimest üle Eesti.

Meie laiuskraadil ei ole vajalikku UVB-kiirgust kuude viisi. Tartu ülikooli füüsikute tehtud UV-kiirguse mõõtmiste tulemusena teame, et oktoobrist mai alguseni on päike Eestis nii väheintensiivne, et D-vitamiini selle toimel nahas ei teki.
Oluline on ka teada, et päikesekaitsekreemi kasutamine takistab D-vitamiini sünteesi nahas. Samuti saavad seda vitamiini vähem kätte tumedanahalised.
D3-vitamiini saab ka toidust, aga kuna tänapäevased toidusaadused ei anna meile piisavalt vitamiine, siis ei saa selle peale ka lootma jääda.
Dr Raudsik teab enda arstipraksisest, et talvel soojamaareisidelt koju tagasi saabudes püsib D-vitamiini arvestatav tase veres 3–4 nädalat ja hakkab siis taas langema, kui vitamiini lisaks ei tarbita.

D3-vitamiini peaksid kõik Eesti inimesed võtma nn R-tähega kuudel: septembeR, oktoobeR, novembeR, detsembeR, jaanuaR, veebruaR, mäRts, apRill.

Olen siin ilmas elanud juba pisut üle 50 aasta, aga alles hiljuti lasksin vereproovis määrata ka D-vitamiini taseme. Kui palusin oma perearstilt seda, naeris ta heatahtlikult, et võib ka ilma vereproovi tulemuseta öelda, et see tase on madal. Ja nõnda muidugi oligi. Kusjuures tohter ütles, et mul on isegi hästi, sest minu tase veres oli Eestis lubatud madalaim norm ehk 75 nmol/l, aga polevat haruldane, et see number on ka 35. Minu tark perearst tuletas meelde, et D3-vitamiini peaksid kõik Eesti inimesed võtma nn R-tähega kuudel: septembeR, oktoobeR, novembeR, detsembeR, jaanuaR, veebruaR, mäRts, apRill.

Kuigi reaalne arstide praktika näitab, et Euroopa Liidus kehtestatud soovituslik päevane D3 norm on vähemalt põhjamaa inimesele liiga väike, siis miks ravimiamet seda normi ei tõsta? Kas D-vitamiinist võib üledoosi ja mürgistuse saada?
Ravimiamet viitab 2012. a Põhjamaade toitumissoovitustele, mis valmisid Põhjamaade Ministrite Nõukogu (Nordic Council of Ministries) toetusel ja Põhjamaade toidukomisjoni (Nordic Committee of Senior Officials on Food Issues) töögrupi poolt: „Mõnede vitamiinide ja mineraalainete puhul võivad suured annused põhjustada kõrvaltoimeid või isegi mürgistust. Seetõttu on osadele ainetele määratud maksimaalsed annused (Upper Intake levels, UL). Teatud kindlate ainete (eriti vitamiin A, vitamiin D, raud ja jood) kauaaegne manustamine üle nende piiride võib suurendada mürgistuse riski.“

„Uuemad uuringud on näidanud, et senised kartused seoses D3-vitamiiniga kaasnevatest võimalikest mürgistustest on liialdatud. AJCN (American Society for Nutrition) on seisukohal, et tervele inimesele on turvaline isegi 250 mikrogrammi päevas,“ ütleb dr Keldrima.
Eesti juurtega Rootsis üles kasvanud ja töötanud dr Jaan Suurküla arutleb oma blogis nõnda: „Loogiliselt peaks ülempiir olema kogus, mida sinu keha maksimaalselt toodab päikesevanni puhul. See on umbes 20 000 IU-d (500 mikrogrammi). Kui inimene viibib päikese käes kauem, siis keha kuidagiviisi paneb piiri, nii et nahk D3-vitamiini juurde ei tooda. Mõned uurijad arvavad, et 20 000 võib olla tegelikult vajalik doos. Igal juhul, teadaolevalt pole keegi päikesevannist mürgitust saanud.“
See „piiri panek“ tähendab seda, et ülejääk blokeeritakse nahas asuva melaniini abil. Melaniinisisalduse taset näitab naha pruunisuse aste. Mida rohkem on melaniini ehk päevitunum inimene, seda vähem saab ta D-vitamiini päikesest loomulikul teel.

Talvel soojamaareisidelt koju tagasi saabujatel püsib D-vitamiini arvestatav tase veres 3–4 nädalat ja hakkab siis taas langema.

Dr Keldrima rõhutab, et kõik ravimitekkelised D-vitamiini mürgistusjuhud, mida esile tuuakse, on olnud seotud D2-vitamiiniga, mitte D3-vitamiiniga.
„Loodan, et Eestis ei kasutata enam D2-vitamiini, mis takistab D3 sünteesi ja suurendab põletikuliste haiguste teket,“ lisab dr Raudsik.
„Nähes, kui hoolsalt soomlased D3-vitamiini söövad ja meie mõistes suurtes kogustes, siis ei ole mina oma arstipraktika jooksul näinud mitte ühtegi inimest, kelle verenäitajas D-vitamiini tase isegi küüniks ülemise piiri lähedale. Isegi inimestel, kes tarbivad pimedal ajal doose 100–150 mikrogrammi, näeme näitajaid ikka keskmiste väärtuste juures. Seega kartus D3-vitamiini liigsest tarbimisest on liialdatud,“ ütleb dr Tiina Keldrima.

Tulen nüüd tagasi loo alguse, kalamaksaõli ja kõverate jalgade juurde. Ehk mõni sõna ka sellest, kuidas D-vitamiin avastati.
20. sajandi alguses arvas Casimir Funk (1884–1967), et rahhiit tuleneb mingi vitamiini puudusest. Inglane Edward Mellanby (1884–1955) avastas aastatel 1918–1920 koerapoegadel tehtud katsetes, et rahhiidi paranemise tegur on erinev juba varem tuntud A-vitamiinist. Rahhiidi paranemise ainele andis ta nimeks D-vitamiin. Mellanby tähelepanekute järgi suutis Elmar Verner McCollum (1879–1967) 1922. aastal eraldada teineteisest kalamaksaõli D-vitamiini ja A-vitamiini. 1927. aastal sai tuntuks loomne D-vitamiin (7-dehüdrokolesterool) ja taimne D-vitamiin (eelfaas ergoster).
Traditsiooniliselt valmistatud kalamaksaõli teatakse 1930. aastatest, kui hakati ravima laste D-vitamiini puudust. Skandinaavia rahvameditsiinis kasutati kalamaksaõli luu pehmenemise ravis. Saksa arst ja keemik Ferdinand Wurzer hakkas tursamaksaõli regulaarselt rahhiidi raviks kasutama 1823. aastal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised