Eaka inimese käitumise muutus võib osutada tõsisele haigusele



Eaka inimese käitumise muutus võib osutada tõsisele haigusele
Foto: Shutterstock

Eakal inimesel võivad vaimsed võimed ja oskused taanduda, põhjusi selleks on mitmeid. Sageli ei oska pereliikmed sümptomeid ära tunda ning õige abi ei jõua haigeni.

Linnamõisa Perearstikeskuse arst Katrin Martinson ütles, et eaka pereliikmed peaksid märkama, kui lähedase inimese mälus ja/või käitumises midagi muutub. Nende muutuste aluseks pole alati dementsus, nagu pahatihti kardetakse. „Käitumis- või mäluhäirete tõttu võib eakal tekkida probleeme igapäevaelus hakkamasaamisel. Mäluhäired võivad kujuneda erinevatel põhjustel, rolli mängivad vereringe ja vererõhk, veresuhkur, vererasvad, kilpnäärme töö jne. Mäluhäireid mõjutavad omakorda multitasking ehk rööprähklemine, ärevus, väsimus ja depressioon,” loetles Martinson mälu- ja käitumishäirete võimalikke põhjuseid.

Kuidas märgata?

Arsti sõnul häirib mäluhäire enamasti ka inimest ennast. Esialgu inimesed märkavad, et mälu on halvem, see põhjustab muret ja hirmu, ollakse väsinud, pahurad. „Eaka inimese puhul peaks proovima esimesi märke tähele panna igapäevaelu tegevuste, harjumuste ja ka välimuse muutuste kaudu. Esimesena kaovad sageli hobid ja varasemad head oskused. Väheneb väljendusrikkus kõnes, spontaansus ja initsiatiivikus – kõik need muutused omakorda põhjustavad inimesel hirmu ja ärevust oma toimetuleku ning hakkamasaamise ees. Sageli muutub inimene ükskõiksemaks oma välimuse ja hügieeni suhtes,” selgitas Martinson.

Kuidas need inimesed arsti juurde satuvad?

Loe veel

Mõnikord tullakse ise kurtma, et ei mälu ei ole nii nagu varasemalt. Paljudel juhtudel toob arsti juurde ärevustunne ja lähedastele arusaamatud hirmud (näiteks, kuidas nüüd saab ID-kaardiga toimetada, kui nende turvalisus pole kindel). Ka lisandunud väsimus ja apaatsus võivad olla dementsussündroomi sümptomiks. Oskused, mis on olnud enne elementaarsed, hakkavad kaduma. Lähedastena märkame nende kadumist sageli siis, kui see on juba väga ilmne. Nii võib kunagine suurepärane õmbleja kaotada teadmised lihtsamatestki õmblusvõtetest sootuks.

Martinson toob välja enim levinud käitumisjoone muutusi – selleks võib olla sõnaline agressiivsus või põhjendamatu pahameel lähedaste suhtes, sageli põhjustatuna hirmu- ja segadustundest. Raskendunud on uute asjade ja olukordadega kohanemine, kaob õppimisvõime, nii võib ilmvõimatuks osutuda näiteks uue telefoniga helistamise selgekssaamine.

„Lähedane peaks märkama, et eakaga toimub midagi ja tulema temaga perearsti juurde. Perearst saab teha mitmeid uuringuid ja selgitada välja ravitavate mäluhäirete põhjused ning määrata nende ravi. Samuti saab perearst teha mäluhäire ulatuse hindamiseks esialgse minimental-testi ja dementsuse kahtluse korral suunata diagnoosi eriarstile kinnitamiseks,” ütles Martinson ja selgitas, et mõningatele dementsustele on olemas ka ravimid, mis haiguse kulgu aeglustavad. Mõnikord peitub dementsuse all hoopiski depressioon, mida on paljudel juhtudel võimalik ravida. „Saame leevendada ärevust, parandada und ja anda nõu patsiendiga toimetuleku osas,” rääkis ta.

Enamasti on dementsus kui haigus siiski progresseeruv, protsessi käigus kaob patsiendi haiguskriitika ning haiguse süvenedes hääbub inimese isiksus ja suureneb abivajadus. Omaksed pelgavad sageli dementseid lähedasi hooldekodusse panna, kuid arsti sõnul on mõisted „aeg” ja „ruum” juba patsiendi jaoks muutunud.

„Perekonnad häbenevad sageli sellistel teemadel peresiseselt rääkida. Kui patsiendile on muutunud kodus olemine ohtlikuks ja ta ei tule endaga enam toime, ei tasu otsustamisega enam viivitada. Tähtis on, et eakas saaks veeta oma päevad turvalises ümbruses. Haigeks jäänud inimese hooldamisega tegelemine tuleb sugulaste lähiringis läbi rääkida ja koormus mõistlikult jagada,” paneb Martinson inimestele südamele.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised