Kui kaua inimene oma hammastega võib elada, ilma et ta proteese või isegi implantaate laseks panna?
Inimene saab enda hammastega tegelikult hakkama surmani, kui on hambaid korralikult hooldanud ja regulaarselt arsti juures käinud. Selliseid inimesi on tänapäeval aina rohkem.

Tegelikult mõjusid nõukogude aja kehv tehniline varustus ja materjalid hullusti kõigi inimeste hammastele võrreldes tänapäevase olukorraga ja inimestega, kes tulevad arsti juurde või kel on võimalik tulla arsti juurde. Kui mina alustasin oma arstiteed 1990, oli enamik üle 40-aastaseid patsiente proteeside kandjad, kes olid kaotanud juba rohkem kui kaks hammast.

Tänapäeval on seis palju parem. Siiski need, kes on üle 50 eluaasta jõudnud, enamasti ikka vajavad juba mõne kaotatud hamba asemele implantaati või mõne väga hävinud hambakrooni kaitseks krooni ning vahel ka äravõetavaid proteese.

See kõik maksab ju.

Jah, palju räägitakse praegu hambaravi hinnast. Meie puutume oma töös kokku lisaks rahapuudusele siiski ka ajapuuduse ja hirmuga. Patsientidel pole aega ravil käia ja neil on endiselt nõukogude ajast salvestunud hirm.

Tihti toovad inimesed kohe välja rahapuuduse, kuid kui natuke arutada prioriteete ja hirm ka läheb üle, siis tegelikult on enam kui pooltel juhtudel võimalik hambaid ravida rahulikus tempos. Korra kuus on enamikul võimalik arstivisiiti endale lubada. Järjekindlust saadab edu.

Lapsevanematele meenutan, et lastel kuni 19. eluaastani on hambaravi tasuta. Seega hea tahtmise korral saab pere eelarve järgi korraldada ravil käimise kasvõi ühe pereliikme kaupa, eriti suvisel ajal, kui muud kulud on väiksemad. Ma tean, et inimesed teevad nii.

Paraku tulevad materjalid ja tehnika meile kätte Euroopa Liidus kõigile riikidele ühtviisi kehtivate hindadega. Arstide enesetäiendamine on elukestev teema ning hambaravi on igas riigis kallis, sest tegemist on individuaalse kõrgeid professionaalseid omadusi nõudva tööga. Lisaks maksavad ruumid, küte jne.

Paljuski on asi mõtteviisis. Kui soovitakse ikka oma nägu väljas ka näidata ja ka naeratada, siis on ju hea, kui hambad suus. Söömine ka palju mugavam. Kuskil 10-12 aasta tagant tuleb teha täidistele põhjalikum uuendus ja hambakiviga hädas olevad patsiendid võiks end arstile näidata kord aastas.

Võtame siiski kõigepealt ühe sel sajandil hambaarsti juures mitte käinud inimese, kellel on juba pooled hambad nii katki, et neid ei tasu enam parandada. Milline oleks tema jaoks lahendus, kui ta siiski tahab hambaid?

Hammastega on nii, et probleemidele parima lahenduse leidmises on oluline koostöö. Kui koostöö sobib ning arst ja patsient saavad igati üksteisest aru, siis sünnivad vähemradikaalsed lahendused. Kui patsient tahab, et nüüd ja kohe oleks kõik tema probleemid nagu käega pühitud ja pikaks ajaks, hoolimata sellest, et ta ise on asjad lasknud nii kaugele minna (mis iganes põhjustel, sest tagantjärele targutamine ei aita midagi), siis sünnivad ka radikaalsemad otsused ja rohkem hambaid kuulutatakse mittekõlblikeks. Asi pole jällegi ainult rahas. Mõni patsient ütleb, et tal pole ka aega käia arsti juures. Tegelikult hambast ei saa üldse asja ainult siis, kui see on sügavalt murdunud ja igemest kolmanda liikuvuskraadiga lahti.

Aga kui on pooled hambad puudu ja vaja on uusi kohe ja ruttu ja mõne visiidiga, siis lähevad juurepõletikega ja liikuvad hambad kahe-kolme kaupa välja. Kuu aega patsient paraneb ja siis teeb kolm-neli visiiti, et osalised proteesid saada, kas plastmassist või hügieenilisemad ja metallivalu baasil büügelproteesid. Hind sõltub hammaste arvust, aga alla 300 euro saab ühe plastmassproteesi enam-vähem ikka kätte.

Igaüks, kes tänapäeval hambaarsti juures käib, näeb ja tunneb päris selgesti, kui palju stomatoloogia valdkond arenenud on. Kui see areng lühidalt kokku võtta, mida saab öelda?

Tänapäeval on hambaravi aina enam ka kunst. Üks näide. Üldiselt on hammaste parandamisel ühe-, kahe- ja kolmevärvisüsteemid. Kui hästi lihtsalt seletada, siis kui tubli arst võtab ühest tuubist sobiva värviga täidet, tuleb ilus plomm. Tavalises valguses paistab nagu päris hammas. Teine tase on see, kui arst võtab täidet kahest tuubist ja teeb mõnest kohast pinna tummisema ja serva näiteks läbipaistvama.

Kolmas variant on mitmekihitehnika. Kui sellise plommiga ka väga ereda päikese käes suu lahti teha, siis paistab plomm ikkagi nagu oleks päris hammas. Selles vallas on näiteks itaallased kõvad. On väga erinevad hambaravi tasemed.

Eestis oli 1990ndate alguses hea, kui üldse sai panna valge plommi, mis siis, et see oli valgem kui hammas. Seejärel aastatega jõudsime teisele tasemele ja nüüd on paremad arstid teise ja kolmanda taseme vahel. Kolmas tase on selline, kus täidist ei kanta hambale spaatliga, vaid tehakse seda kihthaaval spetsiaalse pintsliga ja vahele lisatakse vedelikku, mis kihte liimib. See on väga kallis. Eestis on neid vähe, kes selle kinni maksta jõuaks. Eesti hambaarstid teevad ka kauneid lumineere, laminaate. Ja juureraviga tegelevad vist kõik hambaarstid. Samuti on spetsialiseerunud juureraviarstid, kes töötavad mikroskoopidega ja avavad ka neid juurekanaleid, mis vanasti jäid kindlasti ravimata ning seepärast kaotati jällegi palju hambaid.

Töö Studio Dental Care hambaravis.

Kas juureravi on siis tasuv töö?

Juureravi on väga keeruline ja palju tehnikat nõudev töö. Raamatust sa õpid, kuidas juurekanalid kulgevad, aga elus on need igal inimesel isemoodi. Sellele valdkonnale tuleb eraldi pühenduda. Eesti hambaravi hind ei ole võrreldes teadmiste omandamise hinna, tööpanuse ja tehnika hinnaga sugugi kõrge. See hind on inimese jaoks kõrge, sest palgad on väiksed ja sotsiaalsüsteem puudub.

Vanas Euroopas saab hambaarst ravi eest küsida kordades rohkem, aga nagu ma ütlesin, siis tehnikat ja materjale ostame me täpselt samade hindadega. Mul lõpetas firmas üks resident just residentuuri, kes tegeleb spetsiaalselt juurekanalite avamisega. Ta istub kaks tundi ühe patsiendi ühe hambaga ja juurekanali avamise hind on meil alla 100 euro. Ainuüksi see mikroskoop, millega ta tahaks veel töötada, maksab üle 20 000 euro. Mis rahast maksta spetsialistile ja osta tehnikat? Päeva jooksul jõuab ta teha neli hammast. Kuidagi ei tule välja.

See tähendab, et siis tuleb teha esteetilist hambaravi, mis on tasuv?

Arst ei mõtle nii, et teen seda, mis on tasuv. See oleks väga lühinägelik. Kõiki töid tuleb hästi teha. Juba praktiliselt võttes peab arstil olema piisavalt terveks ravitud hammastega patsientuuri, kellele seda esteetikat teha. N-ö ilutööd on meie käibest kuni üks kolmandik, sest ilu tegemiseks peab suuõõs üleni korras olema. Esialgu paneme kõik plomme, edasi sõltub sellest, kui nõudlik patsient on. Kui tuleb panna ka ainult lihtne plomm, siis arst ei võta seda kui alama järgu tööd, vaid teeb seda nii hästi, kui oskab. Mina tahan oma firmas näha heade käeliste oskustega arste. Iga valdkond peab olema tugev ja neid oskusi käiakse pidevalt treimas messidel ja koolitustel.

Koolitusvõimalusi on tegelikult palju, eriti väljaspool Eestit. Tihti käivad need üle jõu. Enamik Eesti arste seda endale lubada ei saa ja sellest on kahju. Meil on aga palju visasid arste, kes jõudumööda püüavad areneda ja see on ka meeldiv, kuidas muu maailm Eesti arste hindab. Suurte firmade esindajad, kes klientidega töötavad, on väga suured profid ja jagavad hetkega ära, kas vestluspartner saab tema jutust aru. Tegelikult on meie arstid tublid ja edasipüüdlikud, aga paraku on ikka tihti nii, et ükski ei ole kuulus omal maal…

Hambaarstile on siis ülikooli lõpetamine alles õppimise algus?

Eks me ülikoolis oleme teoorias kõik asjad omandanud, aga näiteks messidel käib koolitus praktikult praktikule. Kui materjalide loojad mõtlevad oma peas välja, kuidas need töötavad, siis tulebki kokku saada materjalide loojatega ja seda saab messidel. Seal on tehaste esindused kohal. Ja kui mind miski asi rohkem huvitab, siis ma lähen tehasereisile. Näiteks mõnda aega tagasi tuli välja uus tsemendilaadne materjal, mis pannakse otse närvi peale. Kui närv on lahti, aga hammas valutanud ei ole, pannakse see otse närvi peale. Närv ei sure, hammas jääb ellu ja see materjal tsementeerub ilusasti kinni. See on sisuliselt biomaterjal, mis taastab originaalset hambakudet.

Hamba sisekude on dentiin, mille peal on kõva email. Kui auk on sügav, siis pannakse sinna see tsemendilaadne segu Biodentiin sisse ja pärast ehitatakse plommiga kinni. Seni oli taoline USAst pärit materjal MTA meile üsnagi kallis. Septodont tegi Euroopas analoogilise materjali. Seda saab kasutada ka juurte peal või kui hamba põhjas on suur auk, saab sellega hamba ära päästa.

Septodondi tehases oli neli ja pool tundi koolitust. Seejärel tegin oma firmas Biodentiini koolituse.
Uusi asju tuleb tohutult peale ja ravimiesindused ei jõuagi kõigega peensusteni kursis olla, nii et mina eelistan tootjatega otsesuhtlemist. Praegu on väga kuum asi breketite asemel väga mugav hambarea korrigeerimise süsteem Inman Aligner, mida saab lihtsalt eemaldada ja mida pole ka näha, sest silikoonkate peidab kinnitused ära. Tulemus tuleb kiiresti, kõige rohkem poole aastaga. Neid tellime Inglismaalt.

Tänapäeva hambaravitehnika on nõukogude ajaga võrreldes lausa ulmeline.

Kas messil tehinguid ka tehakse?

Palju. Ma olen erinevatelt messidelt ostnud pehmekoe-laseri ja valgenduslaseri ja palju muid tehnikavidinaid. Samuti on messid olulised suhete arendamise pärast. Näiteks käisin eelmisel aastal Soulis, sest lõunakoeralased on maailmas tõusnud kolmandale kohale implantaatide müügis. Nende Neo-Biotech hakkab kannale astuma liidritele Straumannile ja Nobel Biocare´ile, mida meie oleme kuus aastat pannud. Kui sama kvaliteeti tehakse poole odavamalt, siis tuleb ju nendega suhted luua. Võtsin nädal aega koolitust tehases ja edasi jäime suhtlema internetis.

Misasi see implantaat täpsemalt on? Tean, et mul neid ei ole, aga rohkem hästi ei tea.

Implantaat on see kruvi, mis lõualuu sisse käib seal, kust hammas puudu on. Kruvile tuleb peale vahelüli ja vahelüli otsa ehitatakse hammas. Kruvi on konstantne, see jääb lõualuusse alles, aga vahelüli ja hammast võib vahetada. Esialgu võib selle ehitada iseseisvaks hambaks, aga kui näiteks kõrvalhammas ka välja läheb, siis pannakse sinna teine kruvi ja peale saab ehitada juba silla või teha teise krooni.

Korea poole vaatamine tuleb siis puhtalt hinnast?

Jaa, aga mul on ka selliseid patsiente, kes ütlevad, et pane mulle Biocare´i, rahas pole küsimus. Paljud inimesed aga ei saa 900 euro eest seda kruvi endale lubada. Teist sama palju maksab ju veel pealisehitus. Loomulikult ma otsin odavamaid variante, aga ma ei hakka ükskõik millist odavat materjali maailmast otsima, kuigi neid on küll ja küll. Oluline on, et terve süsteem oleks testitud, et kannataks lõualuule rakenduva jõu välja, et pealisehitus püsiks jne. Kui hammas ära laguneb, siis vaadatakse ju minu otsa. Lõuna-Korea ja Jaapan tegutsevad väga targalt ja Aasiat tasub kindlasti hambaravi seisukohalt väga silmas pidada.

Aga kus praegu parimaid toole tehakse?

Eks meil ole ikka soomlaste Planmeca kontserni toodang. Aga ka ameeriklaste A-dec. Toolide müük on piirkonniti erinev, sest mõnes suures riigis eelistatakse oma toodangut ja importtehnikale on kõrgemad maksud.

Siin fotol on hambaravitehnikat ligi 30 000 euro eest, aga see on kõigest tehnika.

Kuhu stomatoloogias kui äris praegu kõige rohkem panustatakse?

Põhisuunad on implantoloogia, esteetika ja juureravi. Eraldi suund on laste hambaravi. Põhiline on, et ise peab kogu aeg otsima, mida on uut. Ei saa jääda ootama, millal uusi tooteid või lahendusi Eestisse tuuakse. Eesti on nii väike, et paljusid asju ei toodagi sisse. Aastaid tagasi otsisin ma Singapuri messil näiteks kunstluud, mida Eestist oleks saanud enam kui 150 euro eest. See on üks süstlatäis pehmet luusodi hambaauku. See tekitas küsimuse, et kas saab kuskilt kvaliteetset ja odavamat? Leidsin ühe koha, kus vahendati Itaalia kunstluu materjali. Võtsin tootjafirmaga ise ühendust ja neilt ostes tuleb kuupsentimeeter luud alla 100 euro.

Mis see kunstluu täpselt on?

Kui hammas tõmmatakse välja, jääb tühi auk, sinna sisse pannakse seda luusodi, õmmeldakse kinni, see luustub ära ja sinna sisse saab panna implantaadi. Kui ei täida, siis jääb ju lõualuusse pärast hamba väljatõmbamist auk ja see kõhetub.

Kui kiiresti see luustub?

Neli kuni kuus kuud, igemejoon jääb nagu teistel hammastel ja lõualuu kõrgus jääb õige.

Te olete ka ilumessidel käinud. Mis sellest kasu on?

Me müüsime seal hästi, aga kasu on kõige rohkem nende patsientide näol, kes pärast jäävad edasi käima. Ilumessi kaudu on tulnud nii laminaadi- kui lumineeritöid.

Veel üks uus sõna. Mis on lumineer?

Lumineer on selline valge plaadike hamba peal, kus hammast praktiliselt lihvima ei pea. Lihtsalt karestatakse natuke hammast ja pannakse portselanplaadike sinna peale. Justkui kleebitakse.

Lumineer siis ongi see imevahend, mis avaliku elu tegelaste hambaread üleöö säravvalgeks teeb?

Jah. Mulle meeldib see meetod mõnes mõttes rohkem kui laminaat. Laminaat on selline plaadike, kus hamba küljed ja ülaserv võetakse maha ja plaat istutatakse hamba otsa, nii et sööma jääb inimene ka keraamilise materjaliga. Taha jääb täitsa oma hammas. Laminaat pannakse siis, kui on suuremad defektid ja värvihäired. Sellega saab ka hambumust kohendada.
Kõige vähem meeldivad mulle vanamoodsad kroonid, kus peab kogu hamba maha lihvima. Lumineerid tellime meie kas USAst või Itaaliast, need maksavad kuskil 400 eurot tükk. Kui jäljendid ära saata, siis läheb umbes kolm nädalat aega.

400 eurot hammas enamik Eesti elanikke üle ei ela. Samas, kui ma pesen n-ö valgendava hambapastaga, ei lähe hambad sugugi valgemaks. Miks?

See on tõsine probleem. Nn valgendavaid pastasid on kolme täiesti erinevat sorti. Odavamate sees on abrasiivsed osakesed, mis kraabivad maha päeva jooksul tekkinud toidukatu. Teine tüüp pastasid lahustab selle katu maha. Need on bioloogiliste ensüümidega. Neid nimetatakse poolprofipastadeks ja need maksvad alates viiest eurost. Kolmas rühm valgendavaid pastasid värvivad hambavaaba valgeks. Üks osa profipastadest mõjutab ka keemiliselt hambavaapa. Need nagu söövitavad päevase toidukatu maha ja kuna need tungivad ka hambaluusse, siis natuke ka valgendavad. Neid pastasid müüakse ainult hambaravikabinettides ja need maksavad 15-20 euro ringis.

Üldiselt hambapasta, mis on kaks korda ööpäevas mõni minut hammastega kontaktis, ei ole võimeline valgendama. Pasta valgendav võime tähendab seda, et see eemaldab päevase mustuse. Esimese rühma hambapastadel on see halb külg, et pideval sellega pesemisel kraabib inimene maha oma valge hambaemaili ja alt tuleb välja tumekollane dentiin. Seega, kui ta kogu aeg selle abrasiivpastaga oma hambaid n-ö valgendab, lähevad need tundlikuks ja kollaseks.

Pidevalt ei tohi nende laiatarbepastadega pesta. Hea hambapastatest on see, et paned pasta harja peale ja hõõrud harja pleksiklaasi peal 15 minutit. Siis vaatad klaasi vastu valgust. See näitab, kui abrasiivne on sinu hambapasta. Kui klaas on kraabitud, on seda järelikult ka hambad.

Kas on mingid uued hambahädad ka ilmunud?

Uued hädad tulenevad abrasiivsete pastadega nühkimisest, liiga sagedasest hammaste isevalgendamisest geelidega ja happeliste jookide joomisest. 20 aastat tagasi polnud meil nii palju happelisi gaseeritud jooke, mis laastavad hambaid. 1990ndate alguses oli mingi eufooria, kus neid jooke tarbiti ohjeldamatult, aga õnneks muu Euroopa pööras siis peagi juba terviselainele ja meie ka. Nüüd on omaette kategooria inimesi, kes elavad ülitervislikult ja joovad kolm-neli korda päevas värskelt pressitud mahlasid, mis on väga happelised ja hävitavad hambaid. Minu juurde on tulnud noori inimesi, kelle hambaemail on täiesti lahustunud neist mahladest. Mina soovitan selliseid mahlu ja ka gaseeritud jooke juua ainult läbi kõrre.

Peamine on ikka vist rahapuudus, miks hambad käest lastakse?

Kõik on suhteline. 15 protsenti elanikest igas arenenud riigis ei ravi hambaid üldse. Põhjuseks tuuakse tihti rahapuudus, aga samas ei sega see pummeldamast või reisilkäimast. Nii et kõik on prioriteetide küsimus. Minu patsientide hulgas on kümneid inimesi, kes on öelnud, et neil on raha ainult kõige suurema augu parandamiseks, aga kui tekib arstiga kontakt, siis leitakse raha terve suu kordategemiseks. Ma saan ju plaani teha, et järgmisel kuul teeme korda selle hamba, see maksab 40-50 eurot, ülejärgmine kuu too hammas jne.

Olen ka omavalitsuste sotsiaaltöötajate käest toetusi organiseerinud neile, kel tõesti on raske raha leida. Ühele paari hambaga teenistujale panime koos tööandjaga kahe peale 60. sünnipäevaks terved uued hambaread. Inimene on tõesti õnnelik ja alati naerab nüüd laia suuga, kui mind näeb. On ka inimesi, kellel veel veneaegne hirm sees ja kes ahhetavad: "Oh, oleks ma teadnud, et tänapäeval see nii käib, ma oleks ammu tulnud!" Samas on meil kasvanud terve põlvkond, kes on 19. eluaastani saanud tasuta kvaliteetset hambaravi. Kes noortest vähegi on viitsinud, sellel on hambad väga korras. Kes naistest täisealiseks saades sünnitama hakkab, palun poole aasta jooksul pärast sünnitust näidata end hambaarstile, et järg käest ära ei läheks.

Aga mida inimene saab oma eluviisi ja toitumisega teha, et võimalikult vähe peaks hambaarsti juures käima?

Kui organismis on mõnede ainete puudus, hakatakse seda kompenseerima hammaste arvelt ehk hammastesse tekib palju hõrenenud alasid. Need on hambaaugud, mis ei ole veel n-ö välja murdnud. Inimene neid veel ei tunne, aga nad on olemas. Ja kui nad ravi ei saa, siis ühel hetkel tekib murdumine ja siis on justkui pool hammast hävinud. Tegelikult toimus protsess hamba sees juba mitu aastat. Sellisel juhul on vaja hakata hambaid parandama, aga teisalt uurida inimese organismi, millise aine puudusega on tegemist. Hea algus on panoraamröntgen.

Kindel eksiarvamus on, et probleemi põhjustaja on kaltsium, kuid see võib vabalt olla hoopis raua või D-vitamiini või millegi muu puudus. Lihtsalt niisama igaks juhuks ei tohi manustada suvalisi toidulisandeid ja vitamiine.

Oluline on, et toidusedelis oleks erinevaid toiduaineid. Nädala jooksul võiks kindlasti valikust vähemalt korra läbi käia lisaks igapäevastele salatitele, lihale ja kalale ka erinevad pähklid. Kasutada tuleks erinevaid õlisid, idusid, vähem gluteeni sisaldavaid tooteid, aga rohkelt tatart, riisi, kaerahelbeid, kõrvitsaseemneid, ube. Kellel ei ole piimatoodete talumisega probleeme, siis on soovitatav süüa juustusid. Ainuüksi 100 grammi niinimetatud kollast juustu päevas annab juba vajaliku kaltsiumikoguse.

Seejuures on oluline toidu vahekord taldrikul. On hea, kui liha- ja kalatooted moodustavad laias laastus 1/4, salatid 1/2 ja riis-tatar vms 1/4 portsjonist. Söögi kõrvale ei ole hea juua. Kui juua, siis võimalikult vähe, et ei lahustataks liialt maohapet. Edukaks seedimiseks on vajalik maohappe kõrge kontsentratsioon. Suurema koguse vee joomine on hea 1,5–2 tundi pärast sööki.
Kõik toiduained võiksid olla kohalikud, võimalikult vähese eeltöötlusega ning värsked. Kui inimese toit on tasakaalus ja ainevahetus korras, püsivad täidised hästi ja ka uusi auke ei teki hooga juurde.

Kas see mõjutab ka hambaid, kui sageli ja kui kiiresti või aeglaselt süüa?

Söömise juures on oluline hammaskonna terviklikkus ehk et kogu suhu pandud toit saaks kenasti peenestatud ja süljega segatud. Seega tuleks puuduvad hambad võimalikult kiiresti asendada. Selleks on tänapäeval implantaadid ja erinevad proteetilised võimalused.

Me võime süüa väga häid ja kasulikke toiduaineid, aga kui neelame alla suured tükid, siis meie organism ei saa seda kasulikku toidust kätte. Pahandust teeb ka kiirustamine söömisel.
Hammaskonna paremaks säilimiseks peab hoidma toidukordadel 2,5–3 tundi vahet, et suu jõuaks eelmise toidukorra happerünnaku tagajärjed likvideerida.

Kas pensionäride proteesikompensatsioon on alles ja mis selle eest saab?

Jaa, vanematele inimestele on 255.65 eurot haigekassa poolt proteesikompensatsiooni. See tähendab, et kolme aasta jooksul on võimalik selle summa ulatuses saada haigekassalt kompensatsiooni erinevate proteesitööde jaoks. Paljud inimesed arvavad, et raha saab ainult uute proteeside tegemiseks, aga proteesitööd on nii uue proteesi valmistamine kui ka parandamine ja sildade tööd. Tegelikult ei ole vaja väga hästi istuvat proteesi ümber teha, vaid oleks vaja korrigeerida ehk täiendada seda osa proteesist, mis on kontaktis limaskestaga.

Lõualuu on pidevas muutuses ja proteesi kandmisel lõualuu atrofeerub ehk taandub mõne aasta jooksul niipalju, et proteesi algne olukord on sellega muutunud. Siis võiks minna arsti juurde ja paluda proteesi natuke täiendada uue plastmasskihi näol, et ei oleks vahesid limaskesta ja proteesi vahel.

Aee protseduur on ka võimalik haigekassa rahaga teha, protees istub siis kaua ja hästi ning enesetunne on oluliselt parem. Uudisena võiks pakkuda Air-floss aparaati Philipsilt. See on hea aparaat kroonialuste, implantaadikroonide ja muidu sügavate igemetaskute puhastamiseks ning sobib tegelikult igale vanusele. Mina julgen soovitada ka meil müüdavat Retardexi (uue nimetusega Ultradex) hambapastast, mis on lisaks halva hingeõhu vastu. See pasta ei vahuta ning hoiab ära bakterite vohamise suus, mis on igasuguste kroonide, sildade ja proteeside kandjale väga oluline. Suuhooldussari on müügil Tallinna Kaubamajas, küsida võib ka Tartu Kaubamajast, Stockmannist, Ülikooli Apteegi ketist üle Eesti. Soovitaksin lasta teha ka soodapesu ehk air-flow-d kord aasta või pooleteise jooksul. Inimene ju ise ikkagi ei ulata igale poole harjaga ligi.