Kuna kroonilisel väärtoitumusel on muidki olulisi terviseriske, siis enne toidulisandite tarbimise soovitamist peaksime tegelema elustiili muutmise toetamise ja teadliku toitumise soodustamisega. Vajalikuks saavad lisandid aga vähendatud kalorihulga ja suurenenud vajaduste puhuselt, seda eriti füsioloogiliselt nõudlikes situatsioonides, nagu rasedus, väikelapseiga, füüsiline ja vaimne ülekoormus ning krooniline ja äge haigestumine.

Vaeguse kujunemise riski ja olemasolu veenvalt kindlaks teha on keeruline, kuna laboratoorsed analüüsid organismi tasakaalu kohta palju ei näita. Vähendatud kalorihulk (alla 1500 kcal päevas) nõuab aga enamasti vitamiinide asendamist lisapreparaatidega, kuna vajaduste katmine toiduga eeldab väga suurt teadlikkust ja kvaliteetsete toiduainete kombineerimist ning suure toitainetesisaldusega toitude söömist.

Nii ägeda kui ka kroonilise haigestumise ajal ja järel on mitmete mikroelementide vajadus suurenenud. Tihti on aga just haiguse ajal söömine häiritud isu vähenemise ja muude tegurite tagajärjel, mistõttu tekibki nii kalorite kui ka mikroelementide puudujääk. Sel juhul ei piisa ka ainult mikroelementide lisandist, vaid oluline on asendada nii mikro- kui makrotoitained ja varustada organism adekvaatse kaloraažiga.

Kuna vitamiinid ja mineraalained on organismi tervelt toimimiseks, arenguks, kasvuks ja taastumiseks vajalikud toitained, siis arvestades, et oleme liigina säilinud stressirikastes olukordades, peab selleks vajalike mikrotoitainete koguseid olema võimalik saada mitmekülgse toiduga.

Lisapreparaatide tarvitamise vajadus tuleb kõne alla ühekülgse toitumise ning suurenenud vajaduste või vähenenud kaloraaži puhul.

Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Apteeker (september 2015).