Kuidas mõõta vererõhku ja veresuhkru taset kodus

 (1)

Kuidas mõõta vererõhku ja veresuhkru taset kodus
Vererõhu mõõtmise aparaat.Foto: Tanel Meos

Perearst Svea Rosenthal annab nõu, kuidas ise kodus õigesti kasutada vererõhuaparaati ja veresuhkrut mõõta ning soovitab üht abivahendit, mis aitab rohuvõtmist meeles pidada.

Vererõhu mõõtmise aparaate, mida igaüks saab apteegist osta ja ise kodus kasutada, on erinevaid. Perearst Svea Rosenthal soovitab neid, mille mansett pannakse ümber õlavarre, sest need on täpsemad kui aparaadid, mille mansett keeratakse randme ümber.

Levinud on arvamus, et vererõhku peab kindlasti mõõtma vasakult käelt. Tegelikult peaks mõõtma kõigepealt mõlemalt ja siis jääma mõõtma sellelt, kus on kõrgemad näidud. Vererõhk kõigub alati. See, et ühe mõõtmisega saame 150 ja teisega 130, on täiesti normaalne. Kui erinevus käte vahel on aga pidevalt suurem (näiteks 30 ühikut), võiks arstiga sellest rääkida, kuna see võib viidata veresoonteprobleemile. Tavaliselt on paremakäelistel parema käe näidud natuke kõrgemad.

Olulised on mõlemad näidud, nii süstoolne ehk ülemine kui ka diastoolne ehk alumine vererõhk. Normaalseks loetakse vererõhu näidud alla 140/90, üle 80-aastastel 150/90, noortel 130/80. Kui enne mõõtmist on olnud psüühilist erutust või füüsilist pingutust, siis on mõistetav, kui rõhk on kõrgem.

Kui vererõhk on väga madal, soovitab Rosenthal kakaod juua – see tõstab rõhku ja parandab enesetunnet. Kakao on kestvama ja pikema toimega, kohv on „äkilisem“.

Seotud lood:

Vähemalt 10 minutit enne mõõtmist peab rahulikult istuma. Mõõtmiseks asetatakse käsivars lauale, nii et küünarnukk toetuks lauale, käsi olgu lõdvestatud. Protseduuri ajal tuleb püsida paigal ja mitte rääkida, igasugune lihaste pingutamine annab vale tulemuse.
Mõõtevahendi mansett tuleb asetada ümber õlavarre nii, et käel oleks vaba tunne, et ei oleks pigistustunnet. Käsivars manseti all olgu riieteta, vaid õhukesest materjalist varrukas võib jääda manseti alla.

Tänapäevased aparaadid on automaatmõõtjad, mis tähendab, et ise tuleb vaid nupule vajutada ja mõne aja pärast ilmuvad näidud ekraanile. Kasutuses on veel ka vanemaid aparaate, mille juures peab ise pumpama, seda tuleb teha ilma mansetita käega.
Igal aparaadil on kaasas kasutusjuhend, mille peaks enne esimest mõõtmist läbi lugema. Kui aparaat näitab väga kummalisi numbreid, võib patarei hakata tühjaks saama.

Mõõtma peab korduvalt

Loe veel

Mõõtma peaks kolm korda järjest, mõneminutiliste vahedega, ja arvutama mõõtmiste keskmise. Pole vahet, kas mõõta vererõhku enne või pärast sööki, tähtis on, et mõõtmine toimuks rahuolekus.

Vererõhu mõõtmise aparaadid näitavad ka pulsisagedust. See on inimestel erinev, naistel tavaliselt veidi kiirem kui meestel, sportlastel aeglasem. Normaalne pulsisagedus rahuolekus on vahemikus 50–80 lööki minutis.

Pulsisagedust saab mõõta ka randmelt või kaela pealt unearterilt. Kui see on ebarütmiline, tuleb arsti poole pöörduda.

Kel on kõrge või kõikuvate väärtustega vererõhk, see tehku enne arsti juurde minekut nädal aega korduvaid mõõtmisi: igal hommikul ärgates, enne ravimite võtmist (paljudel on ärgates rõhk tõusnud) ja õhtul umbes kella 6–7 ajal. Nii õhtul kui hommikul tehke kolm mõõtmist, samuti mõõtke pulsisagedust. Kirjutage kõik nädala jooksul tehtud mõõtmiste tulemused üles ja võtke need arsti juurde kaasa. See annab parema ülevaate kui ühekordne arsti juures mõõtmine. Kui enne arsti juurde minekut on kodus juba vererõhku mõõdetud, siis oskab arst paremini ravimeid määrata.

Vererõhu mõõtmise aparaat võiks olla kodus inimestel, kel on vererõhk kõrge, ning ka neil, kes on juhuslike mõõtmistega (näiteks apteekides tehtavail) saanud korduvalt näidu üle 140/90. Sel juhul peaks muidugi ka oma arstiga neist tulemustest rääkima. Vererõhku võiks regulaarselt mõõta ka naised, kel on olnud menopaus, ja mehed pärast 55–60 eluaastat.

Veresuhkrut saab samuti ise mõõta

Kes soovib, võib endale hankida veresuhkru mõõtmise aparaadi ja pidevalt oma näitudega kursis olla. Kindlasti tuleb läbi lugeda kasutusjuhend. Õige tulemuse saab aga vaid siis, kui enne mõõtmist pole 12 tundi söödud, jookidest on sel ajal lubatud vaid vesi. Isegi suhkruta kohv pole soovitatav.

Veresuhkru mõõtmise aparaate – glükomeetreid – on erinevaid, aga kõigi puhul kehtib põhimõte, et mõõtmine toimuks hommikul tühja kõhuga. Normi piiresse jäävad näidud alla 6, diabeetikutel alla 6,5.

Tund-poolteist pärast sööki võib muidu normaalse näiduga inimene saada tulemuse 7,5, siis on selline näit normaalne, aga kui juhuslikul mõõtmisel (see tähendab juhul, kui pole peetud kinni tühja kõhu reeglist) on tulemus üle 11, siis see võib viidata suhkruhaigusele.

Enne mõõtmist on tähtis käed hästi puhtaks pesta ja eraldi puhastada veel näpp, millest verd võetakse. Ise mõõtes tuleb ise ka torge teha, selleks vajalikud nõelad on apteegis müügil.

Esimene veretilk pühitakse kuiva vatiga ära, aparaati, see tähendab ribale (mis tuleb ka eraldi osta), tilgutatakse verd teisest tilgast, riba on vaja enne torkamist aparaati valmis panna.
Uuemate aparaatide puhul piisab sellest, kui riba panna veretilgaga kontakti – riba ise imab vere endasse –, vanematel aparaatidel tuleb verd ribale tilgutada.

Need, kelle tervis nõuab pidevat veresuhkru mõõtmist, saavad glükomeetrid haigekassa soodustusega, muidu maksavad need 20–40 eurot. 50 riba maksab umbes 26–27 eurot, diabeetikutele on soodustus.

Et ravimid ei ununeks võtmata

Kui päevas tuleb võtta kümme erinevat tabletti – osa hommikul, osa õhtul, osa enne sööki, osa pärast –, on raske meeles pidada, mis juba võetud, mis võtmata. Üks hea abivahend on ravimidosaator.

Doktor Svea Rosenthali sõnul võib kergesti juhtuda, et läheb segamini, mis rohi võetud, mis võtmata. „Kunagi ei tohi panna erinevaid ravimeid ühte purki või karpi, arvates, et tuntakse need suuruse ja kuju järgi ära. Nii võib ravimeid valesti võtta ja väga raskesse seisundisse sattuda, isegi kuni mürgistuseni välja.“

Meelespidamise lihtsustamiseks on välja mõeldud erinevaid lahtrite/taskutega abivahendeid ehk ravimidosaatoreid. On lihtsamaid, kus vaid seitse lahtrikest (sobib, kui tuleb võtta iga päev üks tablett), ja rohkemate jaotustega dosaatoreid (saab valmis panna terve nädala rohud, jaotatuna hommikul, lõuna ajal ja õhtul võetavateks).

Osadel juhtudel on tähtis, milliseid ravimeid koos võtta. Dr Rosenthal rõhutab, et ravimite puhul on väga vajalik järgida ravijuhiseid. Perearst annab patsiendile tavaliselt kaasa ravimilehe, kuhu on kirjutatud ta ravimite nimetused, doosid, võtmise aeg ja nii edasi. Dr Rosenthal soovitab ravimilehte alati endal silma all hoida, kas või magnetiga külmkapi uksele kinnitada, et rohuvõtmine oleks alati meeles.

Ükskõik, millise arsti juurde lähete, peab teil alati kaasas olema täpne info, milliseid ravimeid ja kui suurtes kogustes on teised arstid teile juba määranud. Kui patsient ütleb arstile, et võtab neid väikesi roosasid tablette, mille neuroloog kirjutas, siis sellisest infost ei piisa, ja võib juhtuda, et teine arst kirjutab välja ravimi, mis nende „väikeste roosadega“ kokku ei sobi.

Dr Rosenthal tuletab meelde, et on ravimeid, mida peab eluaeg võtma – näiteks veeväljutajad, vererõhu- ja diabeediravimid – ning kui nende võtmisel vahe teha, siis võib see kurjalt kätte maksta. Kui näiteks vererõhuravimit ühel üksikul päeval ei võta, ei juhtu veel midagi, aga kui juba kolm päeva jääb vahele, võib tekkida väga ohtlik seisund.

Kui on kahtlus, kas tänane rohi on juba võetud või mitte, siis soovitab Rosenthal pigem mitte võtta, sest topelt võtmine võib olla hullem kui ühe päeva vahelejätmine. Rohudosaatoris on alati näha, mis võetud, mis mitte.

Elukiri

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare