Kuidas veresuhkur normis hoida?
Samuti on küsimus selles, et kui liialt palju süsivesikute rikast toitu (mitte ainult suhkrut!) süüa, võib kehakaal suureks minna, mis on omakorda kõikvõimalike teiste haiguste, ka diabeedi riskitegur.
Veresuhkur ja insuliin
Kõhupiirkonnas asuv kõhunääre ehk pankreas toodab insuliininimelist hormooni, mis reguleerib vere suhkrusisaldust ning aitab glükoosil ja mitmel muul toitainel jõuda meie keha rakkudesse.
Kõikidel tervetel inimestel on organismis nii päeval kui öösel väike kogus insuliini. Kui inimene sööb süsivesikuterikast toitu (näiteks leiba või saia), siis veresuhkru tase tõuseb. Veresuhkru kõrgenenud tase on signaaliks kõhunäärmele, et see eritaks küllaldase koguse insuliini ja veresuhkru tase normaliseeruks.
Tervete inimeste keskmine veresuhkru näit peaks olema 5,5 mmol/l.
Kui inimene on terve, ta ei ole ülekaaluline ning tema perekonnas pole varem olnud diabeetikuid, ei pea ta spetsiaalselt arsti juures veresuhkrut mõõtmas käima. Kui aga tekivad mingid kaebused ja perearst kahtlustab diabeeti, määrab arst patsiendile jälgimisplaani. Sest tuleb rõhutada: ühekordne veresuhkru taseme tõus ei tähenda veel diabeeti.
Veresuhkur ja diabeet
Diabeet võib tõsta inimese veresuhkru taseme ohtlikult kõrgele. Suurem osa toidust, mida sööme, muutub ainevahetuse käigus glükoosiks või suhkruks, mida organism kasutab energiaallika ehk „kütusena“. Selleks et glükoos pääseks rakkudesse ja sellest saaks igapäevaseks eluks vajalikku energiat, peab kõhunääre eritama piisavas koguses insuliini. Kui insuliini ei jätku, siis suhkur rakkudesse ei pääse ja selle tase veres tõuseb.
Veresuhkru taset võib tõsta ka insuliiniresistentsus, millest tuleb juttu eraldi.
Eristatakse kaht tüüpi diabeeti: esimene tüüp ehk insuliinsõltuv diabeet tekib enamasti lastel ja noorematel inimestel. Sel juhul on kõhunääre saanud kahjustada ega suuda enam insuliini toota. Teist tüüpi ehk insuliinsõltumatu diabeet on peamiselt vanemate ja ülekaalus inimeste haigus. Nende pankreas küll eritab insuliini, kuid see ei vii glükoosi verest rakkudesse. Enamik suhkruhaigetest põeb teist tüüpi diabeeti.
Diabeet on oluline südame-veresoonkonnahaiguste riskitegur. Tõenäosus, et diabeetikust täiskasvanul tekib mõni südamehäire või infarkt, on 2–4 korda suurem võrreldes nendega, kes diabeeti ei põe.
Kui veresuhkur on diabeetikul pikka aega normist kõrgem, siis seda suurema tõenäosusega arenevad suhkurtõve hilistüsistused. Nendeks on närvitundlikkuse häired ja veresoonte muutused kogu organismis. Veresoonte kahjustused võivad tekkida silmades, neerudes, jalgades, aju ja südame veresoontes.
Veresuhkur ja ainevahetussündroom
Metaboolseks sündroomiks ehk X-sündroomiks peetakse seisundit, millele iseloomulikud sümptomid on kõrge vererõhk, kõrge LDL-i ehk „halva” kolesterooli tase, kõrge triglütseriidide tase, insuliiniresistentsus (kurnatuse tõttu ei reageeri rakud enam insuliinile ning veresuhkru tase jääbki kõrgeks) ja keskkoha rasvumine. Need on kõik ka südamehaiguste ja insuldi riskifaktorid ning loomulikult on niimoodi suur risk haigestuda II tüübi diabeeti.
Metaboolne sündroom algab insuliini tootmisest vastuseks kõrgele veresuhkru tasemele, mida kasutatakse energia tootmiseks. Kui glükoosi saabub liiga palju ja liiga kiiresti, ületab see keha vajadused ja rakud ei võta seda vastu. Veres jääb suhkru tase kõrgeks, pankreas toodab insuliini muudkui edasi, aga rakud glükoosi vastu ei võta. Tulemuseks on, et glükoos muudetakse organismis rasvadeks ja keha muutub insuliinile tundetuks ehk tekib insuliiniresistentsus.
Insuliinreistentsusega seostub palju tervisehäireid: viljatus, polütsüstilised ovaariumid, häiritud immuunsus, krooniline põletik, vähk ja maksahädad.
Madal veresuhkru tase
Liiga madal veresuhkru tase (hüpoglükeemia) on aga samuti halb. Nagu öeldud, kasutab inimese organism veresuhkrut nii-öelda „kütusena” energia saamiseks. Kui „kütust” on vähe, toodetakse ka vähem energiat. Tagajärjeks võib olla lakkamatu näljatunne, keha värinad, higistamine, ärrituvus, tuju langus, nõrkus, väsimus või pidev unisus, nägemishäired, segadustunne ja konsentratsioonivõime puudus, tõmblused kehas, minestushood.
Hüpoglükeemiaks loetakse veresuhkru taset alla 4,0 mmol/l. See ohustab suhkruhaigeid juhul, kui nad pole piisavalt söönud, aga on tarbinud ravimeid.
Veresuhkru taseme kiireks tõstmiseks sobib hästi paar glükoositabletti või klaas apelsinimahla või paar teelusikatäit mett. Sellele peab järgnema toidukord ja korduv veresuhkru kontroll.
Raske hüpoglükeemia korral tuleb kutsuda kiirabi, kes üldjuhul süstib haigele glükagooni.
Kerge hüpoglükeemia tekib ka pärast kiirete süsivesikute tarvitamist, sest veresuhkru tase tõuseb ja insuliin viib suhkru hästi kiiresti rakkudesse. Seepärast tunnevad inimesed ennast tihti pärast suurt sööki väga loiuna.
Kui veresuhkru tase langeb järsult või kui inimene on vihane või hirmul, vabastavad neerupealised adrenaliini ja kortikosteroide. Need hormoonid aitavad lõhustada ladustatud glükogeeni ekstraenergia saamiseks kriisi või erivajaduse korral. Kõige hullemaks peetaksegi pidevat veresuhkru taseme kõikumist, sest see koormab liialt neerupealiseid. Sestap soovitatakse süüa viis korda päevas ja igal korral vähese glükeemilise koormusega toitu.
Veresuhkur ja aju
Veresuhkru taseme kõikumine mõjutab kergesti ka aju seda osa, mis juhib meie uute teadmiste omandamist ja mälu.
Toiduga omastatavast energiast umbes 20 protsenti kulub aju tööks, mis vajab pidevalt glükoosi. Aju vajab keskmisel hulgal energiat iga päev, mitte liiga palju ning mitte ka liiga vähe.
Kõige paremini mõjub ajule, kui veri sisaldab umbes 25 grammi glükoosi, mis vastab umbes ühele banaanile. Kuna aju ise koosneb umbes 60 protsendi ulatuses rasvast, peaks tarbima ka piisavalt rasva. Soovitatav on eelistada küllastamata rasvhappeid sisaldavaid toiduaineid, nagu rasvane kala, seemned ja pähklid. Teatud toiduained aga muudavad meid väsinuks, jõuetuks või, vastupidi, erksaks, õpihimuliseks ning parandavad mälu.
Kui süüa liiga süsivesikutevaest toitu, siis glükoosipuuduse tõttu ajutegevus väheneb, halveneb hindamisvõime ning tekivad kontsentratsiooniraskused. Jällegi on soovitav tarbida aeglaseid süsivesikuid, nagu täisteratooted, oad-herned ning värsked aedviljad, sest nende glükoosiks muutmine võtab aega ning see tagab keha pikaajalisema energiaga varustamise ning veresuhkru tase on ühtlasem.
Nõuandeid õigeks söömiseks:
* Söö regulaarselt viis korda päevas: kolm põhitoidukorda ja kaks vahepala. Sagedasem söömine kiirendab ainevahetust ning tasakaalustab veresuhkrut.
*Tarbi vähese glükeemilise koormusega (GK-ga) toiduaineid. (Toidu glükeemiline koormus näitab seda, missuguse koormuse süsivesik kehale pikemas perspektiivis annab.) Madala GK-ga toit on eeskätt aedvili. Enamikku aedvilju võib süüa piiramatus koguses. Päevas peaks sööma vähemalt viis portsjonit (üks portsjon on umbes klaasitäis) aedvilja, sellest pool toorena, pool hautatuna.
Toitude GK oleneb muu hulgas nende töötlemisest. Seepärast on tarvis valida täisteratooted ning vältida rafineeritud tooteid. Mahlad on enamasti suure GK-ga. Mida vähem on toiduainet töödeldud, seda väiksem on tema GK. Vähese GK-ga toiduained on piimatooted, (v. a riisipiim ja magustatud kondenspiim), põldmarjad, mustikad, maasikad, vaarikad, kirsid, ka muud puuviljad peale banaani, rosinate ja datlite. Kuivatatud puuvili on suurema GK-ga. Kõrvitsaseemne- ja maapähklivõi, kaunvili, täisterajahu ja -pasta, oliivid, pähklid, roheline lehtvili, enamik köögivilju (v.a. kartul, jamss, pastinaak ja maguskartul), tomatimahl ja köögiviljamahlad, suhkrutest fruktoos, agaavisiirup, ksülitool ja steevia on vähese GK-ga. Teraviljadest on vähese GK-ga kaerahelbed, täisterarukkileib ja kinoa (Eesti ökopoodides müügilolev inkade teravili). Suure GK-ga on peale eespool loetletute veel valge riis, hirss, tatar, saiad, koogid ning suhkruga magustatud tooted.
* Söö süsivesikuid koos valkudega. Näiteks sobivad pruun basmati riis (valge riis on suure GK-ga) koos kanalihaga, täisteranisust pastatooted koos lõhega või rukki-röstleib koos munapudruga. Süsivesikute ja valkude lahus söömist soovitatakse seedmisprobleemide korral, kuid veresuhkru tasakaalustamise seisukohast tuleb seda vältida.
* Tarbitav toit peab olema kiudainerikas. Kiduainerikkad on puu- ja aedvili ning kaunvili. Kiudained vähendavad toidu GK-d.
* Rasvu ei tohi vältida, kuid tarbida tuleb eeskätt taimseid rasvu: külmpressitud õlisid ning mitmesuguseid seemneid. Vältida tuleb transrasvu sisaldavaid toite, mille hulka kuulub näiteks enamik margariine.
* Joo piisavalt, vähemalt 1,5–2 liitrit päevas. Joo puhast vett, eelistatult allikavett. Veevajadus sõltub ka vanusest, kehalisest koormusest, välistemperatuurist ja muudest teguritest. Mahlad on tavaliselt suhkrurikkad, joo puuviljamahla veega pooleks lahjendatult ning mitte üle ühe klaasi päevas. Head on ka taimeteed.
* Tuvasta varjatud toidutalumatus. Inimene ei pruugi alati ise teada, et tal on mõne toiduaine suhtes talumatus. Toidutalumatust on võimalik välja selgitada katsetades, kuid kindlam on teha toidutalumatuse analüüs. Talumatust põhjustavate toitude vältimisel hakkab ka kaal langema.
*Vitamiinid ja mineraalained. Veresuhkru ainevahetuseks on tarvis niisuguseid hädavajalikke toitaineid nagu kroom, mangaan, magneesium ning vitamiine B1, B2, B3 ja B6. B-grupi vitamiinid vastutavad toidust energia vabastamise eest.
Kroomita on insuliini toime blokeeritud ja vere suhkrutase kõrgenenud, kuna rakud ei omasta glükoosi. Kroomi allikateks on õllepärm, spargelkapsas, sink, kalkuniliha, viinamarjamahl, koorikloomad.
Mangaani leidub enim pähklites, täisteratooteis, rohelistes lehtköögiviljades, hernestes, peedis, munakollases.
Magneesiumi allikad on nisukliid, täisteratooted, rohelised lehtköögiviljad, piim, liha, oad, banaanid, aprikoosid, sinepipulber, karripulber, kookos.
Allikad: Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsiooni esinaine, toitumisterapeut Annely Soots, www.toitumisteraapia.ee , Eesti Diabeediliit, www.diabetes.ee, www.med24.ee , perearst Vanda Kristjan
Elukiri
