„Selge see, et maailm liigub geneeriliste ravimite suunas,“ ütles Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse teadusjuht Margus Viigimaa, kelle sõnul on suhtumine geneerilistesse ravimitesse paranenud nii patsientide kui arstide seas.

„On väga hea, kui meil on sama toimeainega erinevaid ravimeid, sest nii saame leida konkreetsele patsiendile sobivaima, vältides näiteks lisaainetest tingitud allergiat,“ ütles Viigimaa. Ta meenutas, et varem oli suhtumine, et geneeriline ravim pole originaaliga päris samaväärne või sama toimega. „Ravimite kvaliteet on paranenud – enam ei ole turul selliseid geneerilisi ravimeid, mis olid ilmselgelt viletsamate ravitulemustega.“

Haigekassa ei pea otseselt arvestust, kui palju kasutatakse originaal- või geneerilisi ravimeid. Küll aga jälgib haigekassa kulutusi retseptiravimitele nii ravikindluse eelarvest kui ka patsiendi omaosalusest lähtuvalt.

„Kui soodusretsepti alusel on võimalik valida mitme erineva hinnaga preparaadi vahel ning inimene ostab kallima, siis see hinnavahe on välditav omaosalus ning jääb 100 protsenti inimese enda kanda,“ selgitas Aug. Kui viis aastat tagasi oli keskmine omaosalus ühe retsepti puhul üle 8 euro, siis 2014. aastal oli see 6,46 eurot.

„Probleemiks ei saagi pidada niivõrd seda, kui inimene eelistab teadlikult mingil põhjusel kallimat ravimit, kuid probleemiks võib pidada olukorda, kus arst ilma selge põhjuseta kirjutab retsepti konkreetsele ravimpreparaadile ning jätab sellega patsiendi valikuvõimalusest ilma,“ ütles Aug.

Pakendid mõjutavad ravimisoostumust

Aug märkis, et krooniliste haiguste ravimid moodustavad arvestatava osa paljude inimeste igakuistest kuludest. „Kui inimene valib teadlikult soodsamaid ravimeid, on tõenäoliselt tema ravijärgimus parem ning tekib vähem ravi katkestamisest tingitud ravikindlustuse jaoks kulukaid tüsistusi,“ rääkis ta. „Samuti mõjub inimeste soodsamate ravimite eelistamine positiivselt ravimite hinnakonkurentsile – mida rohkem inimesed eelistavad soodsamaid ravimeid, seda suurem on kõigi ravimitootjate huvi hindasid konkurentsivõimelisena hoida.“

Viigimaa lisas, et geneeriliste ravimite omavaheline hinnaerinevus on tavaliselt sendiküsimus, mistõttu ei oleks õige iga kord kasutada erinevat ravimit ainult hinnakriteeriumi alusel, aga kui patsiendi omaosalus võib olla takistuseks ravimi võtmisel, siis on igal juhul mõttekas kasutada originaalravimite asemel geneerilisi ravimeid.

„Samas, kui patsient on nõus, alustan tavaliselt originaalpreparaadiga, kuna sellega on tehtud palju uuringuid ja suuremate firmade vastu on usaldus suurem,“ ütles ta. „Originaalravimiga on kogemus ja usaldus suurem, kuna seda on arst kasutanud juba siis, kui geneerilisi ravimeid ei olnud, aga kui juba tuntud geneeriliste ravimite tootjad hakkavad neid ravimeid tootma ja sa näed, et need toimivad, siis pole ju mingi probleem nendega jätkata.“

Negatiivse aspektina tõi Viigimaa välja selle, et kui apteekril on kohustus anda kõige odavam preparaat, siis võib selleks olla ühes apteegis üks ja teises teine ravim. Nii võib juhtuda, et patsient saab kogu aeg erinevaid ravimipakendeid, mis aga ravisoostumusele hea ei ole.

„See, et inimesel oleks üks ja sama pakend kogu aeg, on ülimalt oluline,“ ütles Viigimaa. „On olnud kurioosseid situatsioone, kus firma vahetab vaid ravimi pakendit ning patsiendid väidavad, et n-ö uus ravim ei toimi. Patsiendil tekib konkreetse ravimipakendi vastu usaldus.“

Kuna erinevatel ravimitel on erinevad lisaained, võib probleeme tekitada ka võimalik allergia nende suhtes. Seda eriti, kui pidevalt hinnast sõltuvalt ravimeid vahetada. Samas annab just valikute paljusus võimaluse see probleem lahendada.

„Näiteks sai üks minu patsient atorvastatiini geneerilise ravimiga köha, mis tegelikult ei ole atorvastatiini põhitoimeaine kõrvaltoime,“ rääkis Viigimaa. „Ta läks üle teisele geneerilisele ravimile ja köha kadus. Seetõttu on hea, kui meil on erinevate tootjate ravimid, mis sisaldavad küll ühte toimeainet, kuid on lisa-ainete suhtes natuke erinevad.“

Üha enam toimeainepõhiseid retsepte

Viigimaa sõnul on patsiendid originaal- ja koopiaravimite osas suhteliselt teadlikud. Kuigi paljud patsiendid küsivad originaalpreparaate, siis võib öelda, et ka paljude jaoks pole see üldse oluline. Tähtis on see, mida arst kirjutab.

„Kui patsient ise tahab originaalravimit, siis miks mitte – kui patsient usub ravimisse, siis see kindlasti lisab raviefekti,“ ütles Viigimaa.

Aug rõhutas, et ei ole alust omavahel sisuliselt vastandada geneerilisi ja originaalravimeid.

„Sama toimeaine sama ravimvormi puhul ei saa öelda, et üks oleks teisest parem või kehvem pelgalt seepärast, et üks on kauem turul olnud kui teine,“ ütles ta. „Tihti on erinevate tootjate sama toimeainega ravimpreparaatidel ka abiaineline koostis samasugune – erinev on ainult tableti kuju ning pakendi kujundus. Kui inimesel esineb mõne abiaine suhtes talumatust või allergiat, tuleb otsida preparaati, mis seda ainet ei sisalda, kuid siin ei saa öelda, et originaalravimid sisaldaks vähem allergeenseid abiaineid kui geneerilised.“

Küsimusele, kas see, kui rohkem kasutataks geneerilisi ravimeid, võiks kuidagi soodustada uute innovaatiliste ravimite pääsemist soodusravimite nimekirja, vastas Aug, et geneeriliste ravimite laialdasem kasutamine kahtlemata lihtsustab uute ravimite kompenseerimiseks kuluvate vahendite leidmist piiratud eelarve tingimustes, kuid see ei saa olla kaalukeeleks, mille alusel tehtaks mõne konkreetse ravimi kompenseerimise otsus.

„Kõige tähtsam on nende otsuste juures tuvastada, kas uuest ravimist saadav tervisekasu on tasakaalus sellele tehtavate kulutustega,“ ütles ta.

Aug seletas, et haigekassa eesmärk on suunata inimesi tegema mõistlikke ravimivalikuid ning soodustada seejuures ravimitootjate vaba konkurentsi. Selleks püüab haigekassa järjekindlalt tõsta inimeste teadlikkust oma valikuvõimalustest ning kummutada rahva seas levinud müüte, näiteks, et kallim ravim on odavast automaatselt parem.

„Seejuures on ka apteekrid ja arstidki inimeste seas küllalt head selgitustööd teinud,“ ütles Aug. „Aastatega on arstidel üha enam kinnistunud harjumus väljastada toimeainepõhiseid retsepte.“ 2014. aastal oli 86 protsenti kõikidest retseptidest toimeainepõhised.

Allikas: Kliinik.ee