Katsealused ööbisid laboris, kus uurija jälgis nende uneaegset ajuaktiivsust, vahendab Novaator.ee. Järgmisel hommikul paluti inimestel õpitud sõnu meenutada. Ka sel ajal jälgiti, kuidas nende aju töötab.

Kõige halvemini mäletasid sõnu 60-70 aastased katsealused. Lisaks oli nende uni kõige pinnapealsem ja katkendlikum. Mida kehvem oli uni, seda halvem oli inimeste mälu.

Kerge une ja kehva mäluga katsealuste puhul pani Mander tähele, et nende laubasagara ajukoores oli vähem hallollust. Seega on kõik need vanaduses ilmnevad nähtused omavahel seotud.

On hästi teada, et uni aitab uutel mälestustel mällu püsima jääda ning ajukoore taandareng võib seda takistada. Praegu pole siiski selge, kas ajukoore anatoomilised muutused tähendavadki vaid hallolluse mahu vähenemist või on need Alzheimeri tõve väga varased märgid.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.