Peavalud on väga erinevad

Üldjoontes saab peavalud jagada kaheks:- Peavalud, mis ei ole teiste haiguste tunnuseks, vaid on esmased. Levinuimad on pingepeavalu ja migreen, ka kobarpeavalu.
- Peavalud, mis annavad märku mõnest muust haigusest. Sellist liiki peavalusid ravitakse koos neid põhjustanud haigusega.

Pingepeavalu on kõige levinum peavalu vorm, mida erineva valuhoogude sagedusega esineb umbes 80% kõigil inimestest.

Seda tüüpi peavalu algab üldjuhul juba nooremas täiskasvanueas või koguni lapseeas.
Sellise valu võib vallandada stress, väsimus, arvuti taga istumine või muul põhjusel sundasendi tagajärjel tekkinud lihasepinge. Just viimane on aluseks, kust peavalu sai oma nüüdisaegse nimetuse (mõnikord arvatakse eksikombel, et jutt käib vaimsest pingest). Kui pinged kestavad, siis peavalu tõenäoliselt kordub. Sagedamini meelekohtades, aga ka teistes pea piirkondades ning koguni terves peas esinev valu on suruv ja pigistav nagu liiga kitsas müts. Kerge või mõõdukas ning talutav valu võib kesta poolest tunnist terve nädalani.

Kobarpeavalu on oma nimetuse saanud seetõttu, et peavalud esinevad periooditi ehk „kobaratena“, mis võivad kesta 4–8 nädalat. Valu algab mõne minuti jooksul ning kestab tavaliselt 45 minutit. Vahel võib selliseid hooge esineda mitu igal päeval ühe perioodi vältel.Kobarpeavalu esineb sagedamini meestel kui naistel ja seda eriti vanemas eas. Umbes neli protsenti kõigist migreenipatsientidest kogevad ka kobarpeavalu.

Kobarpeavalu puhul on peas pidev puuriv valu, mis võib järsku lõppeda, näiteks öösel.Valu on alati ühel pea poolel ning on tavaliselt väga tugev. See võib kiirguda meelekohta, silmapiirkonda või lõua piirkonda samal pea poolel.

Valuga samal peapoolel olev silm võib punetada ja vett joosta, tekkida võib vesine nohu või jälle vastupidi, valupoolne ninasõõre võib kinni olla. Ka võib valutav peapool olla higine ja punetav. Pooltel juhtudel võib inimesel iiveldada ja ta võib isegi oksendada. Selline valu kestab tavaliselt kümme minutit kuni kolm tundi.Migreeni all kannatab umbes 15% naistest ja 8% meestest ja seegi algab enamasti noorena, vahel ka lausa lapseeas. Vanuse suurenedes kasvab esinemissagedus naistel tunduvalt rohkem kui meestel.

Migreen erineb pingepeavalust – sagedamini on see pulseeriv, „tuksuv“, enamasti valutab üks peapool. Tihti kaasuvad valuga kaebused: iiveldus, oksendamine, valgus- ja mürakartus. Migreenihoo ajal ei talu inimene ka kergemat füüsilist koormust ning eelistab pigem lamada vaikses ja pimedas ruumis, peites end sageli teki alla.Migreen (ladina keeles hemicrania) on veresoonte ja närvide viis reageerida välistele, aga ka sisemistele (näiteks hormoonid) ärritustele.

Haigused, mille üheks sümptomiks on peavalu:

* Sinusiit ehk põsekoobaste põletik. Sinusiidi puhul valutavad näopiirkonnad, mis on põsekoobaste läheduses. Valu tugevneb näiteks hüppamisel, pea raputamisel ja teiste järskude liigutuste puhul. Samuti võivad põsekoobaste piirkonnad näol olla tundlikud. Vahel võib esineda kerget alumiste silmalaugude turset. Sinusiidi muudeks sümptomiteks on palavik ning halb enesetunne.

* Kõrgenenud vererõhust tingitud peavalu. Mõõdukalt kõrgenenud vererõhk on üsna tavaline ega kutsu esile peavalu. Väga kõrge vererõhu puhul aga võib sageli tekkida ka peavalu. Vererõhust tingitud peavalu esineb tihti ärkamise järel pea kuklaosas ning on loomult pulseeriv. Vererõhku langetav ravi on selliste patsientide puhul tavaliselt efektiivne ka peavalu vastu.

* Peatrauma. Enamik inimesi kaebab peavalu üle isegi pärast kerget peapõrutust. Valu algab sellisel puhul tavaliselt mõne tunni või päeva möödudes. Leevendust saab puhates ning voodis lamades. Samuti võib võtta aspiriini või paratsetamooli. Enamasti selline peavalu kaob iseenesest, kuid väga harva võib see jääda kestma pikemaks ajaks, isegi aastateks.Kui trauma on olnud tõsine ning patsient on kaotanud teadvuse isegi väga lühikeseks ajaks, peab kindlasti konsulteerima arstiga. Pulsi aeglustumine, unisus ja teadvusetus võivad anda märku koljusisesest verejooksust, mis omakorda võib tõsta koljusisest rõhku. Selline seisund vajab kirurgi sekkumist.

Kuidas peavalu ravida

Kuigi peavalu liike on palju, ütleb valuraviarst dr Pille Sillaste nende kõigi kohta, et valu kannatada ja mitte abi otsida ei ole üldse mõistlik. Mida kauem valu kannatatakse, seda suurem on kahjustav toime ka teistele organitele.

Et peavalu ravima hakata, peab aga teadma, millist tüüpi valuga just tegu on.
„Mõne peavalu tüübi ravi ei aita teistsuguse tüübi puhul – näiteks migreeni vastu on olemas vaid migreeni jaoks mõeldud ravimid,“ ütleb dr Braschinsky. Ta märgib ka, et lisaks on retseptiga ja ilma saadaval valuvaigistid, mis peavalu raviks üldse ei sobigi.

Niisiis, kui pea valutab, eriti, kui seda juhtub tihti, tuleks murest rääkida perearstile, kes selgitab välja põhjuse. Kui vaja, annab perearst saatekirja eriarsti juurde (üldjuhul on selleks neuroloog). Kui perearstil on teie peavalu põhjus selge, võib ta teid saata ka näiteks ravivõimlemisspetsialisti juurde või lasta õel õpetada teile mõne harjutuse, seda just eriti kaela lihasepingetest tingitud valude korral.

Sõltumata peavalu alaliigist, on peavalu ravi sümptomaatiline ehk valu leevendav. Kergemat peavalu ravitakse lihtsamate valuvaigistitega, nagu paratsetamool, ibuprofeen ja teised rohud, tugevam valu vajab aga kangemaid ravimeid, mida enamasti müüakse juba retsepti alusel. Siinkohal tasub kindlasti meeles pidada, et mõni valuvaigisti ei pruugi teile sobida, kui teil on veel muid tervisehädasid. Näiteks ibuprofeeniga peaks olema ettevaatlik inimene, kellel on mao- või kaksteistsõrmikuhaavand. Paratsetamool on vastunäidustatud maksapuudulikkuse korral.

Võta rohtu õigel ajal!

Peavalurohtu (aga ka kõiki teisi ravimeid) tuleb alati võtta õigel ajal. Peavalu puhul peab rohtu võtma kohe, kui tekib esimene valuaisting. Pikaajalisel valukannatamisel on oht, et valu tugevnemise järel tablett enam nii tõhus pole. See omakorda võib viia liiga suurte ravimiannusteni. Jälgida tuleks ka iga üksiku annuse õiget suurust. Nii näiteks on keskmise kehakaaluga täiskasvanu puhul paratsetamooli valuvaigistav annus kuni üks gramm (s.o kaks 500 mg tabletti). Ka ibuprofeeni tuleks võtta kaks 200 mg tabletti, sest üks tablett ei pruugi aidata. Väiksema annuse tarvitamise ja selle mittetoimimise korral kiputakse ekslikult arvama, et „see ravim mind ei aita“, kuigi tegelikult peitub põhjus just korraga sissevõetava ravimi koguses.

Abi ilma rohtudeta

Vahel võib aga kergema peavalu puhul hakkama saada ilma ravimeid tarvitamata. Nii aitavad pingepeavalu puhul õiged harjutused, võimaluse korral ka kaela- ja õlavöötmelihaste massaaž. Lõõgastuda võivad aidata dušš, vann, jalutamine või hea muusika. Migreenihoogu võib leevendada uni. Mõlema peavaluvormi ärahoidmiseks on tõhus regulaarne füüsiline aktiivsus. Peavalu all kannatajatele soovitavad tohtrid näiteks ujumist, jooksmist, suusatamist ja muud sporti.

Vahel võib peavalu puhul leevendust saada ka raviteedega. Indias näiteks on peavalu aastasadu ravitud kurkumi ja lagritsalehtedega, muistsed asteegid ravisid migreeni fenkolitõmmisega. Peavalu leevendavaid raviteesid võib teha piparmündist, kummelist, melissist, tüümianist. Meie rahvameditsiinis on peavalu ravis olulisel kohal näiteks hobumadar, harilik palderjan, aedvaak ja veiste-südamerohi. Teele võib lisada ka mett.

Sageli on migreeni esilekutsujaks mingi teatud tegur, mis on seotud näiteks sellega, mida inimene sööb-joob-tarbib: sigaretisuits ja alkohol, eriti punane vein, juust, pähklid, maks, kofeiini sisaldavad joogid ja toidud, suitsutatud ja marineeritud kala ja liha, oad, šokolaad ja nii edasi. Kui juba oma kogemusest teate, mis võivad migreenihoo esile kutsuda, jätke need lihtsalt söömata-joomata ning loobuge suitsetamisest.

Migreenihoo võivad esile kutsuda ka stress, pingelangus ja ilmastikumuutused. Tõsi, viimast ei saa ise küll kuidagi vältida... Ja veel. Kui enamasti peetakse sauna kõikide hädade raviks, siis migreenihaigel võib hoog vallanduda just saunas käimise tõttu, eriti, kui kõvasti leili visatakse. Migreenihoog ei pruugi tulla kohe, vaid alles järgmisel päeval.Migreen on maailmas enimlevinud närvihaigus. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel valutas eelmisel aastal pea 50–75 protsendil täiskasvanud elanikest.

Elukiri