Kehakaalu probleemidega pöördutakse perearsti poole siis, kui on hakanud tekkima esimesed muutused kas üle- või alakaalu suunas, või on kaalumuutus juba tõsise haiguse tunnus. Arstid ootavad meelsamini kontakti juba probleemide algstaadiumis.

Kehakaalunumbrite tõustes tasuks pereõe või -arsti poole pöörduda, kui ise selgitust ei leia. 

Koos saab kõigepealt läbi arutada, kas muutus on tingitud eluviisidest või on tegemist haigusega.

Omapead ei tasu isegi mitte proovida mitte ühtegi "dieeti" - ükski neist ei taga piisavalt mitmekülgset toitumist ja pikaaegset (soovitavalt elu lõpuni kestvat) tulemust. Selleks on eelkõige ikkagi tasakaalustatud toitumine ja liikumine

Võimalikult kaua peaks säilitama liikuva eluviisi, valides eale vastavad tegevused – mõõdukas aiatöö, jalgrattasõit, kepikõnd, ujumine. Kui vananemisega kaasnevad haigused - enamasti liigesehaigused - hakkavad liikumisvõimet piirama, peaks kasvõi võimlema.

Lihtne tõde on, et süüa ei tohiks rohkem kui ära suudame kulutada. Ega asjata öelda, et oleme need, mida sööme.

Kehakaalu langemine on kindlasti harvem probleem ja üldjuhul seotud mingi füüsilise või psüühilise haigusega. Keskeas kindlasti harva, kuid vanemas eas üha sagedamini esinev põhjus on puuduvad hambad. Ei inimene ise ega omaksed tule selle peale, miks muidu üsna terve inimene üha kõhnemaks jääb. Kuna kõiki sööke enam süüa ei saa, peab valima pehmed ja vedelad road ja nii tekibki ühekülgne toitumine. 

Tervislikust ja mitmekülgsest toitumisest rääkides ei saa paraku mööda majanduslikest põhjustest. Isegi keskealisel võib kaaslane kõrvalt kaduda ja kui varem oli kasutada kahe inimese palk või pension, siis nüüd peab toime tulema poole vähemaga. Kokku aga hoitakse just kõhu arvelt… 

Sageli ei taha hädas inimesed ise abi paluda ning siin jääb loota vaid omaste ja naabrite tähelepanelikkusele.

 
Elukiri