"Kui ma ei suuda enam tavapäraselt toime tulla, kui ma ei jaksa hommikuti tõusta ja tööle minna, kui ma ei taha sinna minna, siis ma pigem mõtlen, et see on minu viga või laiskus, kui et see võib olla depressioon," kirjeldas psühhiaater tüüpilist seisukohta, mis ei lase inimesel enda probleemidele abi otsida.

Katrin Orava sõnul pole inimesel alati sugugi kerge aru saada, et tema vaimse tervisega võivad lood olla halvad. Eestis tehakse üle kahe aasta terviseuuringuid ning viimane, 2010. aastal tehtud uuring näitas, et pidevat stressi taluvate inimeste osakaal on tõusnud ning on vähenenud nende inimeste osakaal, kes kinnitavad, et nende tervis on korras. Samas ei ole arstiabi kasutamine kasvanud.

"See tähendab, et inimene võtab endale kohustuseks minna tööle ka siis, kui ta ei tunne ennast hästi, sellepärast et ta peab minema, ta kardab. Ilmselt see on niisugune kriisiaja märk, et me ei taha märgata - kui me ka tunneme ära, kui me ei luba endal märgata. Pereliikmed, ma arvan, et nad märkavad, kui midagi muutub: kui keegi on rohkem enesesse tõmbunud või ta ei maga enam nii hästi või aina rohkem kulub alkoholi selleks, et magama jääda. Seda tuleb teadvustada," rääkis Orav.