Ülekaal: geenidest tähtsamad on vanematelt päritud toitumisharjumused ja elustiil

 (2)

Ülekaal: geenidest tähtsamad on vanematelt päritud toitumisharjumused ja elustiil
Unsplash.com

Kui teismeeas võib liigne kehakaal tunduda pigem sotsiaalse või kosmeetilise probleemina, siis täiskasvanud inimesele põhjustab ülekaal järjest süvenevaid terviseprobleeme.

Ülekaalulisus on arenenud maades järjest suurem probleem, mistõttu meditsiinikirjanduses räägitakse lausa ülekaalulisuse epideemiast. Kontrastiks arengumaades valitsevatele näljahädadele ja alatoitlusele on umbes 60% USA elanikest ülekaalulised, sama suundumust täheldatakse teisteski heaoluriikides.

Tervise Arengu Instituudi poolt 2014. aastal läbiviidud täiskasvanute (16-64-aastaste) tervisekäitumuse uuringu kohaselt oli Eestis ülekaalulisi inimesi 32,5% ja rasvunuid 19,5%. Kümme aastat varem ehk 2004. aastal olid need arvud vastavalt 28,4% ja 14,4%. Seega võib öelda, et enam kui pooltel Eesti inimestel on kehakaal soovituslikust suurem.

Kust liigsed kilod tulevad?

Enamik ülekaalulisi süüdistab oma kaaluprobleemides pärilikkust. Nii see sageli tundubki olevat – tüsedate vanemate järeltulijad on enamasti keskmisest ümaramad. Teaduslikud uuringud aga väidavad, et geenid mängivad rolli vähem kui pooltel juhtudest. Küll aga on olulised vanematelt päritud toitumisharjumused ja elustiil. Sageli tekivad lisakilod stressiperioodil, kui söömisega kiputakse pingeid maandama. Paraku on maiustamine kõige kättesaadavam meetod enda lohutamiseks ja premeerimiseks ning šokolaadi mõju „õnnehormooni“ serotoniini ainevahetusele lausa teaduslikult tõestatud. Üsna harva on ülekaalulisuse põhjuseks ainevahetushaigus, näiteks kilpnäärme alatalitlus.

Loe veel

Seotud lood:

Liigne kehakaal mängib keskset osa tänapäeva ühiskonna peamiste „surmatõbede“, diabeedi ja südame-veresoonkonna haiguste, aga ka ohtliku uneapnoe tekkes.

Kehakaal ja ülekaalulisus on samas äärmiselt delikaatsed probleemid, sest mõjutavad oluliselt enesehinnangut. Liigne kehakaal mängib keskset osa tänapäeva ühiskonna peamiste „surmatõbede“, diabeedi ja südame-veresoonkonna haiguste, aga ka ohtliku uneapnoe tekkes. On teada, et vanemas eas tekkivasse teise tüübi diabeeti haigestuvad enam ülekaalulised ning et kehakaalu normaliseerimine aitab haiguse progresseerumist vältida. Suhkurtõbi ehk diabeet suurendab omakorda südame-veresoonkonnahaiguste tekkeriski.

Kui seni peeti teise tüübi diabeeti kesk- ja vanemas eas tekkivaks haiguseks, siis viimasel ajal on kogu maailmas täheldatav tendents selle haiguse noorenemisele. Seda seostatakse just väärate toitumisharjumuste ning juba lapse- ja noorukieas tekkiva rasvumisega. Väidetavalt esineb veerandil ülekaalulistest lastest insuliinresistentsust, mis võib hiljem üle minna suhkurtõveks. Ülekaaluga kipub kaasnema kolesteroolitaseme ja vererõhu tõus, mis samuti südant ja veresoonkonda kahjustavad.

Vistseraalne rasv ja uneapnoe

Kõhupiirkonna rasvaladestus ehk vistseraalne rasv kõige enam haigestumisega seotud.

Ülekaalulisusega seoses räägitakse sageli kahest asjast: vitseraalne rasv ja uneapnoe. Mis need on? Vistseraalne rasv on rasv, mis ladestub kõhupiirkonda elutähtsatesse organitesse ja nende ümbrusse. Vistseraalse rasvkoega inimesel on õunakujuline keha. Inimestel kellel aga rasvkude ladestub peamiselt naha alla puusadele ja reitele (nahaalune rasv) on “pirnikujuline” kehakuju. Vistseraalne rasvkude on ainevahetuslikult aktiivsem kui nahaalune rasvkude. Kõhupiirkonna rasvkoest vabanevad rasvhapped kantakse siseelunditest pärit veenide kaudu maksa ja need takistavad maksas insuliini töötlemist. Tekib insuliini üleküllus, insuliin jääb organismis vabalt ringlema, ühtlasi väheneb ka rakkude insuliinitundlikkus, veresuhkur ei pääse rakkudesse ning areneb välja teist tüüpi suhkurtõbi.

Halb kolesterool ja triglütseriidid tungivad arterite seintesse, tekitavad põletikku ja ladestuvad veresooneseintele, muutes need jäigaks ja põhjustades kõrget vererõhku. Vabade rasvhapete ringlemisest tekivad nihked vererasvade sisalduses. Seetõttu on kõhupiirkonna rasvaladestus ehk vistseraalne rasv kõige enam haigestumisega seotud.

Uneapnoe on uneaegne hingamisseiskus ehk unelämbustõbi, mis tekitab tõsiseid unehäireid. Selle tulemusel kujuneb kudedes hapnikuvaegus ja inimene tunneb end päevasel ajal väsinuna. Uneapnoega inimesed haigestuvad sagedamini ajuinsulti ja südameinfarkti, neil esinevad sagedamini südame rütmihäired, samuti on nad sagedamini ohustatud uneaegsest äkksurmast.

Ülekaalulise ja uneapnoe seos ilmneb kõige ilmekamalt vööümbermõõdu suurenedes: meestel üle 100 cm, naistel üle 90 cm.

Uneapnoe, eriti selle keskmise raskusega ja raske väljendusvorm, on tõsine haigusseisund. Päevaaegse kroonilise väsimuse tõttu on need inimesed ka liiklusohtlikud, sest võivad kergesti roolis olles magama jääda.

Ülekaalulise ja uneapnoe seos ilmneb kõige ilmekamalt vööümbermõõdu suurenedes: meestel üle 100 cm, naistel üle 90 cm. Sageli esinevad neil inimestel suurenenud kurgumandlid (tonsillid), suurenenud või turses kurgunibu, suur keel, mis põhjustavad neeluruumi anatoomilise kitsenemise. Nina vaheseina kõverused, kitsad ninakäigud, nina limaskesta turse ja adenoid ninaneelus soodustavad samuti unelämbustõve nähtude kujunemist. Samuti viitab kindlale uneapnoe riskile kaelaümbermõõt: > 43 cm meestel ja > 40 cm naistel.

Lahenduseks uus elustiil

Uuringud näitavad, et ülekaalulistel on suurem risk haigestuda pahaloomulistesse haigustesse. Näiteks esineb ülekaalulistel naistel normkaalulistest suguõdedest enam menopausijärgset rinna- ja emakavähki. Ülekaaluga kaasnevatest seedetraktihaigustest väärivad äramärkimist sapikivitõbi ja reflukshaigus, rahvakeeli kõrvetised. Seda häda esineb ka normaalse kehakaaluga inimestel, kuid ülekaalulistel soodustab refluksi ehk toidu tagasiheite teket maost söögitorusse suurenenud rõhk kõhuõõnes.

Vanemas eas tekkiv osteoartroos ehk liigeste „kulumine“ kiusab samuti rohkem ülekaalulisi. Mehaaniline ülekoormus mõjub kõige enam just puusa-ja põlveliigestele. Vanemaealist ülekaalulist kipuvad vaevama ka pöiavõlvi lamenemisest tingitud jalavalud, võimalikud on tromboosid ja embooliad.

Kord kogutud liigsetest kilodest lahtisaamine osutub sageli üsna vaevarikkaks. Suur osa apteegi käsimüügis pakutavatest või teleturgudes reklaamitavatest imetoodetest on teaduslikes uuringutes paraku kasututeks osutunud. Kui kaalu on tervise huvides vaja kiiresti ja tõhusalt langetada, tasub oma arstiga nõu pidada.

Kuidas teada saada, kas oled ülekaaluline või mitte?

Kõige levinum on oma kehakaalu hindamine kehamassiindeksi (KMI) abil. Seda arvutatakse jagades kehamass kilogrammides pikkuse ruuduga meetrites ehk KMI = kg/m².

Näiteks, inimene, kes kaalub 67 kg ja on 170 cm pikk, peab tegema sellise arvutuse: 67 : (1,7 × 1,7) = 23,18. Normaalkaaluks loetakse täiskasvanutel KMI väärtusi, mis jäävad 18,5 ja 25 vahele.

  • <18,5 alakaaluline
  • 18,5–24,9 normaalkaal
  • 25–29,9 ülekaal
  • 30–34,9 rasvumise I aste
  • 35–39,9 rasvumise II aste
  • >40 rasvumise III aste

Saadud tulemused ei ole alati õiged, sest suure lihasmassiga sportlastel on KMI normist suurem, kuid ülekaalulised nad ei ole.

Võimalikuks ülekaalu näitajaks on ka vööümbermõõt. Naistel peaks see jääma alla 88 cm, meestel alla 102 cm. Vöö- ja puusaümbermõõdu suhte järgi loetakse rasvumiseks, kui see suhe meestel ületab 1 ja naistel 0,8. Näide: naise vööümbermõõt on 80 cm ja puusaümbermõõt 95 cm. Ainult vööümbermõõtu vaadates jääb ta soovituste piiridesse, kuid vaadates suhet 80/95 = 0,84, on tal oht ülekaalulisusele.Laste puhul (kuni 16 a) KMI arvestus ei kehti. Laste arengut hindavad spetsiaalsed tabelid, kus arvestatakse vanust ja sugu.

Allikas: Confido Erameditsiinikeskus

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised