Kuidas Kultase kohvik nime sai
Oma kunagises intervjuus Lembit Laurile rääkis Nikolai Kultas: „Kohvik avati 1937. aasta 2. veebruaril. Enne seda tuli leida kohvikule nimi. Otsustasime seda teha rahvahääletuse teel. Päevalehes ilmus talong: uus avatav kohvik kuulutab välja nimevõistluse! Žürii koosnes meie kunstnikest ja kirjanikest. Nimevõistluse esimene sai kolm kuud prii kohvikut, teine koht sai kaks kuud ja kolmas kuu aega. Pärast esimest vooru jäid sõelale mitmed nimed: Toom, Harju, Estonia ja Eesti. Oli Kuldtass ja ka Kultas. Ma kinnitan, et ma ei rääkinud selles küsimuses absoluutselt kaasa. Mind huvitas vaid see, et valitagu nii, nagu soovitakse. Viimases voorus sai esimese koha keegi noormees, kes põhjendas, et kuna kohviku omaniku nimi läheb kõlaliselt ühte kuldse kohvitassiga, siis on lihtsam seda kirjutada ühe t-ga. Sellega oli kohviku nimeks valitud Kultas.“
Vaat millist keerulist teed pidi jõuti tagasi omaniku nimeni. Aga siis oli Kultase nimi tundmatu ja sellel polnud veel külgetõmbelist kõla, mida hiljem andis elegantne kohvik. Pealegi, targemat eelreklaami uuele kohvikule kui ühiselt nime otsimine annab välja mõelda!
Aga kes oli see noormees? Kes oli kohviku ristiisa?
2012. aasta 20. augustil oli „Eesti mängus” küsimus, millise auhinna sai Kultase kohviku nime välja pakkunud noormees. Saates kõlas ka tolle noormehe nimi, kelleks oli üliõpilane Edgar Talvik. Kes küll seda teadis? Aga „Eesti mängu“ üks küsimuste väljamõtleja oli Mati Talvik, Edgar Talviku poeg.
Selgus, et see oli uudis ka Kristi Kultas-Ilinskyle, Nikolai Kultase tütrele. Paraku ei leidnud Mati Talvik enam üles isa kaardikest, mis tasuta kohvikut lubas. Aga ta kinnitas, et on seda näinud. „Iseasi, palju ta seda kasutas, sest isa ja ema elasid tollal Tartus.“ Küllap kasutaski väga vähe, sest muidu oleks Nikolai Kultas Edgar Talviku nime mäletanud.
Edgar Talvik oli õigusteadlane. Tartu Ülikooli lõpetas ta 1937. aastal. Siis oli aastail 1937–1942 ning 1944–1952 ülikooli õppejõud. Tehti nii Saksa kui nõukogude ajal poliitilistel põhjustel töölt lahti. Jaan Kross, kellega nad mõni aeg ülikoolis ühes kateedris töötasid ja kes ka ise mõlema võõrvõimu ajal kinni istus, nimetab seda oma mälestustes „meie rahvuslikuks saatuseks“. Hiljem töötas Edgar Talvik aastaid TPI-s dotsendina.
Öeldakse, et veepiisas peegeldub ookean. Ka selles Kultase kohviku nimeloos on näha midagi Edgar Talviku mitmekülgsusest. Antud juhul keeletundlikkusest. Aga Mati Talvik lisas, et isa joonistanud ülikooli ajal ka kinokuulutusi ning hilisemas elus ehitas suvila.
Aastaid oli Edgar Talvik Eesti Looduskaitse Seltsi revisjonikomisjoni esimees. Kui natuke Tammsaare Maurust ümber sõnastada, siis oli see selts, kus Vene ajal aeti kõige rohkem Eesti asja.
Portreevisand poleks täielik, kui ei oleks sõnagi Edgar Talvikust kui seltskonnainimesest. Mati Talvik mäletab sõjajärgsest lapsepõlvest, kuidas Tartus Hermanni tänaval, kui Simmid ja Saarnad neile külla tulid, valitsesid mitte üksi head joogid, vaid ka vaba vaim ja terane jutt.