Kõige tihedamini viibis siin parasjagu töötu Leida Laius. Ta oli filmilavastajatest esimene, keda stuudios kohtasin. Olin üllatunud ta siivsast vanatüdrukulikust välimusest: villane vest ja rohmakas villane seelik, vesti all džemper, juuksed siledalt üle pea krunni seotud, monalisalik naeratus näol. Boheemlikkust lisas vaid pidevalt tõmmatav sigaret – Laius oli ahelsuitsetaja, suitsud olid tal pidevalt otsas, neid lunis ta ruumisolijailt.

Laiuse olukord stuudios ei olnud tol ajal kadestamisväärne. Umbes aasta tagasi oli ta lõpetanud „Libahundi“, mis oli langenud nii kriitikute kui stuudio juhtkonna ebasoosingusse. Eriti järsult, kohati lausa jõhkralt käitus tol hetkel kaitsetu Laiusega stuudio peatoimetaja Lembit Remmelgas, üks „Libahundi“ stsenariste, kellega, nagu ka filmi toimetaja Lennart Meriga, Laius filmi tegemise ajal konflikti oli läinud.

Järgmise filmi sai Leida Laius teha alles nelja aasta pärast ja selleks oli „Ukuaru“. Pidin nägema, et minu esialgne mulje vanatüdrukulikkusest ei vastanud tõele – kohati raskevõitu iseloomuga Laius osutus visaks, oma filmi eest söakalt võitlevaks ja andekaks režissööriks. Selle filmi tegemise ajal muutus ka Lembit Remmelga suhtumine Laiusesse, nii nagu muutus lugupidavaks suhtumine temasse ka stuudios üldiselt.

Stsenaariumi lõputu täiustamine

Ma ausalt öelda ei mäletagi, kes tuli ideele ekraniseerida Veera Saare külarealistlik, 1930. aastaid kujutav romaan. Saar ise oli sel ajal juba 60-aastane ja loovutas stsenaristiõigused vastuvaidlematult Moskvas stsenaristikat õppinud Mats Traadile.

Stsenaariumi valmimine ei läinud lihtsalt. Mats Traat kirjutas hea ning igati romaani vaimule vastava stsenaariumi, kuid veel ühel hiljutisel kohtumisel kinopublikuga meenutas ta, kui kõhklev ja kahtlev, ühele ja teisele poole kalduv ning ümbertegemisi nõudev oli Laius stsenaariumi valmimise käigus.

Filmi toimetajana oli mul sel ajal rohkem usku stsenarist Traadisse ja nii palusin tal kirjutada stsenaariumisse sisse ka filmilikke kujundeid. Sellest Traat siiski loobus, väites, et see pole tema, vaid lavastaja ülesanne.

Kuna „Ukuaru“ tegevus toimub lisaks 1930. aastatele veel 1940. ja 1941. aastal ning lõpeb Saksa okupatsiooni ajal, siis jäi neutraalselt kirjutatud stsenaarium paratamatult ka Moskva kinoametnike hammaste vahele. Nii esitati sealt vastuvaidlemist välistav nõue, et nõukogude võimu tuleku hüved vaeste inimeste jaoks peavad kajastuma ka peategelaste Minna ja Aksli jutuajamistes. Minule jäi vähemeeldiv ülesanne teha see Moskva ideoloogiline nõudmine teatavaks Mats Traadile. Traat vihastas kohutavalt, kuulasin telefonis pool tundi ta pahandamist. Aeg-ajalt Traat küsis: „Kas te kuulete veel?“ Lõpptulemusena lahendas ta asja siiski viisakalt ja ilma suuremate kadudeta: Minna ja Aksli jutuajamine uue olukorra üle toimub vaikselt ja intiimselt voodis, muutumata võltsiks.

Siiski oli stsenaariumi läbiminek mõnda aega ebakindel. Mäletan leebet Veera Saart toimetusetoa ukse taga sohval istumas ja „Ukuaru“ saatuse üle muret tundmas. Lohutasin teda, et üheksakümne protsendi osas võib asjade soodsasse arengusse uskuda – tuginesin oma kogemustele ja intuitsioonile. Nii läkski.

Laius tegeles stsenaariumi täiustamisega, põhjenduste ja detailide otsimisega. Paar korda kutsus ta minu kui toimetaja enda juurde Mustamäele oma tagasihoidlikku kahetoalisse korterisse stsenaariumi arutama. Ta vana, pimedaks jäänud ema oli samal ajal vagusi tagatoas.

Mõtlesimegi ehk tookord välja ühe või teise väikese käigu, aga ühist veregruppi, mis lihtsustaks koostöötamist, meil valjuhäälse, domineeriva ja ekstravertse Laiusega siiski polnud.
Kord „Ukuaru“ tegemise päevil tuli Laius toimetusetuppa koosolekult, kus ta oli vastu võetud kompartei liikmeks, istus minu kõrvale, pani suitsu ette ja küsis: „Mõistate hukka?“ „Ei,“ vastasin, „aga ma ei saa aru, miks.“

Tragöödiad operaatoritega

„Ukuaru“ valmimine jõudis järgmisse järku – osatäitjate valikuni.
Enne seda aga tabas filmigruppi tragöödia.
„Ukuaru“ operaatoriks pidi saama Mati Kask – elavaloomuline, loodust armastav, sümpaatne kuju, Tammsaare-teemaliste dokumentaalfilmide operaator ja mitme mängufilmi niinimetatud teine operaator. Laius oleks talle esimest korda usaldanud mängufilmi operaatori austusväärse pjedestaali.

Läksin tol hommikul stuudiosse filmigrupi esimesele koosistumisele. Kohe uksest tulles oli näha seina peal Mati Kase suur leinaraamis portree. Mati oli hukkunud väikebussis teel Tartust Tallinna.
See oli šokk kogu stuudiole, eeskätt muidugi „Ukuaru“ võttegrupile.

„Ukuaru“ operaatoriks sai Jüri Garšnek, mängufilmide kaamerate taga Mati Kasest palju kogenum, aga vahest vähem peenetundeline mees.
On õnnetu juhus, et seitse aastat pärast „Ukuaru“ valmimist hukkus filmivõtete aegu ka Jüri Garšnek – seda pärast Raul Tammeti filmi „Pulmad“ võttepäeva lõppu koos kahe kaaslasega purjepaadiga peegelsiledal Virtsu lahel purjetades. Seletamatu.

Osatäitjate valik

Filmi toimetaja ja kunstinõukogu osalesid filmi näitlejate kinnitamisel. Ma ei mäleta, et vastuhääli oleks olnud Lembit Ulfsaki valimisel Aksli ossa (ta oli juba mõnda aega Noorsooteatris ja ka filmis mänginud). Antanas Barčas võeti eesti taluperemeheks – noh, lätlaste-leedulastega meie ekraanil oldi juba harjutud („Hullumeelsus“, „Viimne reliikvia“). Nimelt arvati eesti näitlejad liiga vähe filmipärasteks. Või ei osanud lavastajad nendega töötada – sest kuidas muidu nüüd nii palju „filmipäraseid“ eesti näitlejaid välja on tulnud?

Keerulisem oli asi Elle Kulliga Minna ossa. Elle Kull oli lavakunstikooli tudeng, seal oli tal probleeme häälepaeltega. Jah, ilus ja veetlev küll, aga laval ei olnud teda keegi näinud – kas ta ei jää ehk nõrgaks tugevate meesnäitlejate kõrval? Seda viimast kahtlust ma avaldasingi. Laius vihastas kõvasti, ta hääl tõusis tiiskanti, temast jäi kindel mulje, et Elle Kull on kogu maailmas ainus, kes seda osa mängida võiks. Ja õigesti tegi! Nüüd ei kahtle enam keegi, et just Elle Kull andis „Ukuarule“ tema võlu ja veetluse.

Võttepaigad

Järgnes võttepaikade otsimine. Suhteliselt kergelt leiti Aegviidu alevikus Minna ja ta vanemate eluasemeks kahekordne puubarakk, mis ka kunagi varem vaesemate inimeste elupaigaks oli olnud (on tänapäevalgi!) ja oma raudteeäärse asukohaga sobis selleks suurepäraselt.

Raskusi oli metsadevahelise Ukuaru leidmisega. Filmi kunstnik Halja Klaar meenutab senini, kuidas nad Eesti metsi ja metsatalusid läbi kammisid ja midagi ei leidnud. Viisin minagi kord Laiuse ja filmigrupi oma vanematekodu lähedale ürgmetsa, kus hästi säilinud vanas rehielamus elas üksinda vana ja kõbus Paeri Leena. Kõrgemal kohal asuv arhailine talu vanade põlispuude all isegi meeldis Laiusele ja teistele, takistuseks sai aga vilets juurdepääs. Lagunenud metsateed mööda olnuks tülikas iga päev filmi valgusparki ja muud tehnikat ning filmitegelasi vedada.
Nii ehitatigi Ukuaru lõpuks üles Aegviidu metsa, Halja Klaar nägi tublisti ja tulemusrikkalt vaeva selle „mahajäetuks“ muutmisel.

Otseselt filmivõtetega mina kui toimetaja enam kokku ei puutunud, aeg-ajalt käis filmigrupp (Laius) stuudios ainult ülesvõetud materjali näitamas.

Mäletan, et ühel neist kordadest oli miskit ütlemist Garšneki (või Laiuse?) kohati magusavõitu maitse üle – näiteks Aksli ja Minna üliromantilises „kosimisstseenis“ metsa all sõnajalgade vahel. Kuid tegelastega, eriti Minna ja Aksliga, jäid kõik rahule. Remmelgas natuke noris filmi feministliku, tugevat naist ülistava kallaku üle, peljates Aksli liiga jõuetuks jäämist Minna kõrval. Arvasin, et selle tasakaalustab lihtsalt Ulfsaki sarm Akslina.

Mats Traati häiris, et üht tõsist Eesti talumeest, nimelt Keldriaugu peremeest, sedavõrd räigetes toonides näidatakse. Tõsi, ega Barčase Keldriaugu erilise eestlaslikkusega silma paistnud, kuid osaks vajalikku haaret ja jõudu tal jagus.

Vastuvõtt ja uued filmid

„Ukuaru“ sai nii stuudiolt kui kriitikutelt hea vastuvõtu osaliseks. Mina jälle ei suutnud oma suud kinni pidada. Ütlesin filmi vastuvõtul stuudio direktori kabinetis: „See on mu ema film,“ mõeldes seda kiitusena: mu ema oli kaheldamatult hea, olgugi ehk veidi konservatiivse maitsega inimene. Laius kihvatas: „Mitte teie oma?“ Ütlesin: „Mitte päris.“ See oli aeg, kui õhus hõljusid teatriuuenduse ja muud modernsuse lained, „Ukuaru“ tundus aga vanamoelisena.
Praegu meeldib film mulle tunduvalt rohkem, vaatan seda korduvalt ja rõõmuga.

Laiusele aga olid stuudios teed sellest ajast uue filmi tegemiseks lahti. Pealegi käidi „Ukuaruga“ Kišinjovi festivalil, Elle Kull sai seal teenitult parima naisnäitleja ja Jüri Garšnek parima operaatori preemia.

Elle Kullile on vaatamata mitmele hilisemale filmirollile jäänud Ukuaru Minna siiski parimaks ning hingestatuimaks osatäitmiseks.
Ka oma järgmise filmi, „Kõrboja peremehe“ tahtis Laius teha Elle Kulliga peaosas, kuid selleks ajaks oli Elle Kull juba abiellunud ning jäänud lapseootele, suundudes oma (hilisema) kolme lapsega vapralt paljulapselise Ukuaru Minna radadele.

See, et Leida Laius tervelt kuue-seitsme aasta jooksul pärast „Ukuaru“ ühtegi filmi ei teinud, räägib kahtlemata tema kõhklustest-kahtlustest. Tõsi, kolm aastat pärast „Ukuaru“ läks käiku „Reigi õpetaja“, kuid alustatuna küll Laiuse poolt ja Elle Kulliga peaosas, sai selle režissööriks siiski Jüri Müür. Laiust takistasid filmi tegemisel terviseprobleemid. Müüril paraku läks see paljutõotava materjaliga film suuresti aia taha, ka Elle Kulli Catharina polnud see, mis ta oleks võinud olla.

Ka kuus aastat pärast „Ukuaru“ tehtud „Kõrboja peremehes“ jäi Laius Elle Kullist ilma. Ei usu, et see filmile kasuks tuli. Head näitlejad Kaie Mihkelson ja Lembit Peterson ei olnud Kõrboja jõulisteks kangelasteks ehk kõige sobivamad tüpaažid, pisut „murtud“ mõlemad. Elle Kull olnuks jõulisem, vähem sentimentaalne. Kuid nii või teisiti ei mänginud Elle Kull enam üheski Leida Laiuse filmis.

Mitmete muude „Ukuarule“ järgnenud stsenaariumide kõrval katsetas Laius ka Mats Traadi „Ingeriga“. See idee jäi filmiks sündimata nähtavasti vastastikuse mõistmatuse tõttu – kardan, et siin võis takistuseks saada Laiuse „vanatüdrukulikkus“.

Õnneks tegi Leida Laius veel kaks head, professionaalset filmi: „Naerata ometi“ (koos Arvo Ihoga, peapreemia Alma-Ata filmifestivalil) ja „Varastatud kohtumine“ Maria Klenskajaga peaosas (peapreemia Los Angelese filmifestivalil). Mõlemal festivalil käis ta ka ise kohal, olgugi et ei osanud inglise keelt.

Pärast Eesti Vabariigi tulekut Leida Laius enam filme ei teinud – riikliku rahastamisega harjunud, ei suutnud 60-aastane naine enam koos noortega fondide uste taga raha palumas käia ja hakkas enda ülalpidamiseks hoopis lotopileteid müüma. Juhtusin Laiust kord nägema siiski rõõmujoovastuses – siis, kui ta sai teada kultuurkapitali eripensioni määramisest endale, mis vabastas ta pitsitavatest leivamuredest.

Kord nägin Leida Laiust ka pisarates – liigutuspisarates. 1993. aastal, kui „Ukuaru“ valmimisest oli möödunud 20 aastat, tähistati seda sündmust Kinomajas. Minu ees istus Leida Laius, tema kõrval Elle Kull, Veera Saar ja Mats Traat. Kui Minna ja Aksli vanker ekraanil lähenes Ukuarule, hakkas Laius nutma. Ilmselgelt oli see tema Ukuaru, tema Minna, tema väga isiklik film. Ei usu, et tal ühegi teise enda tehtud filmiga nii tugevat hingesidet oleks olnud. Leida Laius suri ahelsuitsetajana kopsuvähki 1996. aastal, 73-aastasena, mitme hea filmi loojana.

Elukiri, juuli 2012