Gran Canaria elu käib ümber päikese ja eestlastest arvatakse siin hästi
Neli mitmepalgelist aastat ja neli ühenäolist aastaaega. Peagi täitub neljas aastaring, mil minu ja minu noorima poja elupaigaks on olnud tükike maad Kanaari saarestikust. Üks seitsmest saarest, mida kutsutakse ka igavese kevade saareks, kuna õitsvaid taimi leiab loodusest alati ja siinne aastaaegade vaheldumine ei ole stabiilse kliima tõttu tuntav.
Selline on lühikirjeldus saarest, mille kasuks tegime aastaid tagasi meie elusid muutva otsuse. Otsuse, mida ajendas vastu võtma minu soov olla rohkem aega koos oma lapsega, õppida ja areneda koos ning seda ühes parima kliimaga paigas.
-------------------------------------------------------------------
Gran Canarial on üsna varane hommikutund. Kell vaid veidi üle kuue, ning ust kaitsev raudvõre vinnatakse üles ja kohalik kohvibaar on peagi avatud. Nii juhtub see igal hommikul, kuna kanaarlased on kohvitamise usku. Kuigi seda paradiislikku saart lahutavad Eestist vaid kaks tundi ajavahet, aga pea 6000 kilomeetrit, võimaldavad kaasaegsed suhtluskanalid sünnimaa lähemale tuua ehk aitavad uudistega kursis olla.
Siia juurde peab kohe lisama, et kursis on võimalik olla, kui on huvi koduse info vastu. Minul on. Ühest küljest pelgalt harjumusest end mujal maailmas toimuvaga kursis hoida, teisalt sel põhjusel, et valdav osa minu perekonnast elab Eestis. Kolmas põhjus on ehk veidi üllatavgi, nimelt kohalikud tunnevad huvi ja küsivad.
Gran Canaria elanikele on aga lausa elutähtis varahommikune espresso ja seda koos mokalaadaga kodulähedases lemmikkohvikus.
Külastajad on siin valdavalt üle keskea - hästi hoolitsetud, viisakalt riietatud ja tugevalt lõhnastatud härrad. Jutusaali lahutamatu osa on töötav telekas, mille vahendusel just enamasti õhtupoolikuti elatakse kaasa vutimängule ja vaadatakse kohalikke uudiseid - jah, ikka nii kohalikke Kanaaride uudiseid kui ka mandri-Hispaania omi.
Karli esimene koolimaja Gran Canarial.
Siinse päikesesaare elu igapäevast kulgemist saab ühe lausega iseloomustada üsna lühidalt, et laias laastus käib elu ümber päikese. Tegelikult ongi just peamiselt kliima see, mis siin katab ja toidab ning mis siia ka aina ja aina püsielanikke juurde toob. Turistide kohale meelitamiseks ollakse aga suisa valmis lisatoetusi jagama - õieti öeldes seda juba ka tehakse, näiteks jätkub lisaraha Venemaalt planeeritavate uute tšarterlendude tarbeks.
Vaid sada kilomeetrit lahutab siinset maalappi Sahara liivakõrbest. Tänu rajatud infrastruktuurile ja jätkuvale inimtegevusele on meil võimalik siin täna elada. Oskus ära kasutada igapäevast päikesepaistet annab kohalike lauale leiva, aga teisalt selle sama päikese tõttu üha kasvav turism on ka ohuallikas. Iga paari minuti tagant startiv ja maanduv lennuk toob siia inimesi igalt mandrilt ja nii rikastub see rahvaste paabel lausa iga päev.
Saart väisavate turistidega seoses üks huvitav tähelepanek, mis riivab. Nimelt eespool nimetatud ohuallikas sellele paradiisisaarele on inimeste käitumine. Soovimata solvata kombekaid kodanikke, võin väita, et puhkusetarbeid kohvrisse pakkides unustatakse ratsionaalne mõtlemine koju. Arutu tarbimine - selgelt ületarbimine ehk lausa priiskamine - ongi Gran Canaria Ahilleuse kand.
Läänemere ääres paiknev väike maalapp elab aga uue presidendi ootuses ja kuna valimised on osutunud oodatust keerulisemaks, on olnud meedial nii aega kui ka põhjust sellel pikemalt peatuda.
Kui Eesti kohta saab lugeda presidendi-uudiseid, siis ka Gran Canarial on päev õhtusse rühkinud. Just rõkatas lähedal asuvas kohvikus meestekamp, mille põhjuseks oli ilmselt jalkamängus löödud värav.
Maarjamaa meediakatlas keeb elu sisse tallatud rajal, mida rohtuda ei lasta. Nii pääseb üle künnise ikka surmauudistega, eraeluliste (sala)suhete, poliitika või hea vedamise korral ka spordiga. Veidi laiem huvigrupp on õla alla pannud sotsiaalteemale, mis puudutab ravikindlustust. Muide, Hispaanias kuulub riikliku ravikindlustuse sisse ka korra aastas pakutav tasuta hammaste puhastus ja revisjon. Minu meelest ülimalt vajalik ka eestlastele.
Aga kultuur? Kultuurialane meediakajastus on võrreldav loteriivõiduga. Mitte et vaimsuse teema ise oleks soikus, aga avalik tähelepanu ilmselt väike. No õnneks on pisikeses Eestis ellu jäänud teatrid, kinod, kultuurimajad ja huvikoolid ning jätkavad tegevust mitmed ajakirjad, mida eestlased siia tuhandete kilomeetrite taha ka kaasa tassivad. Toon isegi oma reisidelt alati mõned huvitavamad eksemplarid lugemiseks ja järellugemiseks ja nii saame ajakirju omavahel vahetadagi.
Marjamaa ja karjamaa kujundit kasutades võib meie päikesesaart nimetada marjamaaks, kus tegelikult marjapõõsaid ju polegi. Sest puudub nendele sobiv kliima. Olen siin õnne proovinud mõne mustsõstravitsaga. Paar kuud pidasid ka vastu, aga eks see katsetus oli juba eos nurjumisele määratud. Seevastu leidub ohtralt muud suupärast viljapuudel ja seda saare eri paigus igal aastaajal. Olgu siinkohal ka väike loetelu: viigimarjad, mangad ja mangod, avokaadod, papaiad ja papaiod, luuviljalistest nisperod, erinevad ploomi- ja kirsisordid, tsitruselised jne. Ja loomulikult banaanid.
Harvem tuled - armsam oled, on filosofeeritud. Siit eesti suvele tagasi vaadates võib öelda, et Eestit väisates ei jõua seda armsust kokku korjata ja nii jääb sugulaste ja sõpradega suhtlemine ikka internetti.
Njah, õhuliinidest veel nii palju, et saarele end sisse seades meeldis mulle ikka öelda, et leiutasin masina, milles läksin ajas tagasi ennekõike telekommunikatsiooni ja asjaajamist silmas pidades. Vähemalt minu kogemuse põhjal lonkab ka paberimajandus siin küll lausa kahte jalga ja vajalike dokumentidega ühele poole saamine on ajamahukas. Internetiühenduseni jõudmine nõuab pikka ootamist ja selle tarbeks uste kulutamine näib asjaajamise algstaadiumis lõputu. Ning nende sõna homme ehk mañana on ju tuntud üle maailma. Eespool nimetatud sõnast on ilmselt pärit ka ütlus, et ära viska tänaseid toimetusi homse varna, sest ülehomme on ka päev. Aga kui internetiühendus kord seadistatud, siis ta ka töötab ja nii saavad üle neti muuhulgas aetud ka tööasjad.
Kanaari rahvariietes eesti poiss.
Muide, siin kaugel keset Atlandi ookeani teatakse, kus asub Eesti, ja osatakse nimetada meie naaberriike. Muu hulgas teevad kohalikud sügava kummarduse meie üle lahe naabri Soome riigi haridussüsteemile ja selle suurepärastele tulemustele. Samas hinnatakse eestlaste haritust, intelligentsi ja aadliverd ehk kuulumist kõrgklassi. Jah, just nii meist arvatakse siin Aafrika serval.
Samas aga presidendi valimised Eestis on osutunud pea sama suureks palaganiks kui üle maailma tuntud Maspalomase karneval, mis on pääsenud Guinnessi rekordite raamatusse kui kõige kauem kestev karneval maailmas. See maskide ja kostüümide pidu leiab aset igal aastal veebruari lõpus või märtsi alguses, Eesti president peab aga saama valitud juba käesoleva aasta oktoobris.
Jalgpallimatš on läbi ning sumin kohvibaaris on vaibunud. Ka kõige südimad härrad on tänaseks oma kofeiinikoguse kätte saanud, infonälja kustutanud ja lõpuks baarist lahkunud. Pika päevatöö lõpuks suleb omanik ukse ja sirinal jookseb alla raudne sirm, mis jääb truult hetk tagasi sulgunud ust kaitsma. Homme kell kuus jälle.