Pensionärid toetavad lapsi, kes on mures: "Kuidas sa ühel hetkel võtad lapse huviringist ära, põhjendades seda raha puudumisega?"
Eestis valitseb praegu keeruline aeg. Elu linnades õitseb, teisel pool aeda aga valitseb vaesus ning kui asetada kaalule hinnad versus palgad, veavad esimesed hoobilt kaalukausi maad ligi. Hea, kui üür saab makstud ja toit lauale, paljudel tuleb sellestki puudu. Ometi leidub inimesi, kelle südant täidab aitamissoov, olgu enese olukord milline tahes.
Pensioni kõrvalt raamatupidajaks
Maia on see teatud hoiakuga naine, kelle peale vaadates kujutad elavalt ette tema nooruspõlve: kuidas ta välja nägi ning millist elu elas. Tema väljapeetud olek, rääkimisviis ning elujanu ei ole muutunud mitte üks raas.
„Juba väga varases lapseeas kujutlesin oma tulevast abikaasat, abielu, suurt karjääri ja head elu. Usun, et suured soovid saavad teoks. Abiellusin 17- aastaselt, esimene laps sündis kaks aastat hiljem, kohe astusin ka ülikooli ning hakkasin tööle. Teine laps sündis kaheksa aastat hiljem.“ Maia vanemad olid helded, suure südamega ja armastavad inimesed, kuid rahaliselt elas pere pigem kitsikuses. Ent juba väikese tüdrukuna uskus naine, et muudab seda vaesusmustrit, mis tundus nende peret saatvat juba paar põlvkonda. Tugeva tahtejõuga naisel on nüüdseks ette näidata suurepärane karjäär nii Eestis kui Venemaal.
„Minu mees läks teise ilma kahjuks liiga ruttu, ent sellest hoolimata ei kaotanud ma pead, panin oma varad paberile, märkisin üles igakuised sissetulekud ja väljaminekud ning mõtlesin, mil viisil ma oma laste tulevikku saaksin kindlustada. Me olime kaks iseseisvat inimest, kes olid kokku saanud, õnneks ei sõltunud ma rahaliselt oma mehest. Tema armastust ja kohalolekut aga igatsen tänaseni.“
Kahe lapse eest hoolitseda pole väga keeruline, arvab Maia. Ent südi naise kahel lapsel on nüüdseks kokku kuus last, kelle eest on vanaema otsustanud samuti hoolitseda. Pensionärist naine on maksnud kinni kolme lapselapse ülikooliõpingud, toetab veel kahte üürimaksmisel ning tasub ühe huviringe iga kuu 120 euro eest.
„Kust see raha kõik tuleb?“ küsite. Maia naerab paar minutit lakkamatult, pühib siis rõõmupisarad silmast, vaatab oma suurte sügavpruunide silmadega taeva poole ning tänab jumalat. „Ma vist olen praeguses Eesti riigis see rikas pensionär, kelle pension ei jää 300 euro juurde, vaid küündib poole tuhandeni. Lisaks teen ikka veel tööd, mõistus töötab ja raamatupidaja amet mulle sobib.“ Maia teeb tööd kodus, arvutades paari firma igakuiseid rahaasju, ja teenib pensionile juurde arvestatava summa. Mõnikümmend aastat tagasi soetatud kaks Kadrioru korterit teenivad iga kuu üürnike käest veel lisa.
„Üüriturg on minu kasuks lausa pööraseks läinud ning leidub ka inimesi, kes neid summasid on nõus maksma.“ Niisiis on Maia võimeline igakuiselt toetama oma lapselapsi ja kohe sündivale esimesele lapselapselapsele on tal olemas terve magamistoa varustus, riided kuni teise eluaastani ning isegi jalgratas on välja vaadatud. Milline vanaema! Kõlab kui elu kommimäel, ent tegelikult on Maia tänase päeva nimel palju vaeva näinud. Ise elab ta ära oma pensionist, lisateenistus kulub teiste abistamisele. Kord aastas vaatab ta välja mõne odava soojamaareisi, et keha soojendada.
„Minu südames on soov süstida aitamistahe ka oma lastesse. Kõik, mida annad, tuleb mitmekordselt tagasi. Pere peab kokku hoidma, see on inimese vundament, suurim vara ja armastus.“
Koristajaametist tasutud õppemaks,huviring ja autoliising
Ivi naeratab ja palub tungivalt, et tal endale kohvi lubaksin osta.
„Tulin just võlanõustaja juurest ning leidsin lahenduse oma murele, tahan seda õnne kellegagi jagada, enne kui õhtuse bussiga koju hakkan sõitma, tagasi oma metsamajja jõuan ja kurva reaalsusega jälle üksi olen.“
Ivil on kaks poega ja tütar, kes on naisest kolmekordse vanaema teinud. Eluaeg talupidamisega tegelenud naine on „selle aja inimesele“ kohaselt võrdlemisi tagasihoidlikku elu elanud, kogunud raha mõneks ootamatuseks ja hetkeks, mil lapsed linna ülikooli tuli saata. Kümme aastat tagasi otsustas naine loomade hulka vähendada ning lisaks kohalikus töökojas koristajakoha vastu võtta, mees tegi samal ajal tellimuse peale mööblit koduses garaažis.
„Reisinud me ei ole, pärast taasiseseisvumist olen ma kohvikus käinud täpselt kaks korda, ent riided on seljas, maja korralik ning laste haridusteedki oleme toetanud ja neile pesast väljalendamisel abiks olnud.“
Ivi tunnistab, et mida aasta edasi, seda keerulisem on lastele kõike võimaldada – alates headest riietest ja tehnikavidinatest kuni üüratute ülikoolitasudeni välja, mida üks lihttööline endale ilma laenuta ikkagi võimaldada ei saa. Nii juhtus ka tema lastelastega, kelle vanematele hakkasid ühel hetkel laenud, liisingud, õppemaksud ja huviringid üle jõu käima. „Kuidas sa siis ühel hetkel võtad lapse huviringist ära, põhjendades seda raha puudumisega? Lapsed peavad aktiivsed olema ja erinevaid asju proovima.“ Nii võttiski Ivi tasapisi enda kanda lapselapse erakooli õppemaksu, teise huviringi ja lisaks oma poja autoliisingu. Talusaadustest oli toit laual, lisa tuli koristajatööst ja mehe valmistatud mööblist.
Kaks aastat tagasi jäi aga Ivi mees haigeks ega suutnud enam sama palju tööd teha. Pere läks säästude kallale, ent tuli toime. „Mul ei ole kombeks muretseda, elus on olnud raskemaid ja kergemaid aegu, kuid alati olen neist sirge seljaga läbi kõndinud.“ Ent selle aasta alguses suleti ka töökoda väikeses külas keset Eestimaad, kus Ivi oli koristaja ametit pidanud. Pärast koondamisteate saamist tundis naine esimest korda, kuidas pind vaikselt jalge alt kaob.
Perel tuli hakkama saada mehe invaliidsuspensioni ja naise töötu abirahaga. Ometi ei tulnud paaril kordagi mõttesse laste toetamisest loobuda. Ivi abikaasa võttis esimese laenu oma kauaaegselt kliendilt, naine ise suletud töökoja omanikult ja rohkem ei olnudki võlgade tekkimiseks vaja: väikeses kohas vaba töökohta ei tekkinud ning laenukoorem ainult kasvas. Elus hoidis positiivne mõtlemine ja tahe head teha. „Ühel hetkel ei andnud ma endale enam aru, kui palju võlgneme, kuni mu mees hooldekodusse viidi ja ma ühel õhtul üksi köögilaua taga istusin ja numbreid paberile kritseldasin.“ Arvasin, et sellest olukorrast pole pääsu, ent mu poeg, kes oli hakanud just Soomes tööl käima, soovitas mul võlanõustaja juurde minna ning lubas oma hea sissetuleku juures ka mulle nüüd abiks olla.“
Naine usub, et kõikidest olukordadest on väljapääs, ise peab tahtma ja usku peab olema.
Ivi helistas paar päeva pärast intervjuud ning teatas tööleasumisest kohalikus kaupluses.
Naabritütrest omaks
Ants on vaikne eesti mees, vastab siis, kui küsitakse, nalja viskab oma sõnutsi siis, kui sada grammi vereringes, ent töömees on suur. Kolmkümmend aastat tagasi sai valmis enda kätega ehitatud maja, mõned aastad hiljem saun, aed maja ümber on laitmatult korras, ei ühtki liigset rohuliblet.
Ants on lahutatud, kolm last on pesast välja lennanud, elavad oma elu Eesti ja maailma eri paigus ning tulevad oma eluga suurepäraselt toime. „Huvitav on see, et kui lapsed kodust lahkuvad, tundub Eestimaa hiiglasliku riigina: saja kilomeetri kaugusel elavad lapsed juhtuvad minu juurde sünnipäeval ja jõulude ajal. Helistame iga päev, ent kõigil on oma elu ja päris tempokas sealjuures.“
Mehe enda vanemad hukkusid autoõnnetuses, kui ta oli alles 16-aastane. Tädiga kasvanud noormees kosis mõned aastad hiljem naise ning ostis maalapi Lõuna-Eestisse, kus mõlemad ka töökoha leidsid. „Meie naabermaja kuulub samale perele juba teist põlvkonda, hakkasime hästi läbi saama ning elasime kõrvuti justkui üks pere.“ Naabriperes kasvas tol ajal väike tüdrukutirts, kes oli Antsule ja ta naisele mõnes mõttes nagu oma laps. Kui isata sirgunud tüdruk suuremaks sai, toetasid nad isegi tema ülikooliõpinguid. Ants ei usu, et veri on paksem kui vesi. Loevad suhted ja see, kuidas sa neid üles ehitad ning mil määral neid endaga emotsionaalselt ja südames seod.
Ülikooli ajal leitud noormehega otsustas naabritüdruk abielluda ja lapsi saada. Pärast tulutuid katseid selgus kurb tõde: tüdruk oli viljatu. Noorpaar ei lasknud end sellest häirida ning nad otsustasid lapsendada kaks väikest tüdrukutirtsu, kelle nende oma ema oli maha jätnud. „Me kõik toetasime seda paari, ent ometi ei suutnud see mees nende imearmsate tüdrukutega emotsionaalset sidet leida ja lahkus.“
Sellest hetkest peale on Ants oma „tütart“ toetanud – küll söögiga, küll elektriarvete maksmisega, harva ka õpingutel – ning üürimaksmisel toeks olnud. „Ma tunnen oma laste puhul mõnusat iseseisvust, ehkki ma olen ikka nende jaoks olemas, ent mu naabritüdruk oma kahe lapsega on mu südames ja mu kõrval iga päev.“
Naine elab suures majas kahe lapsega, kes veel mõne aasta jooksul kodust ei lahku, küll aga teenivad nad suviti turul marju müües lisaraha. Ants toetab nõu ja jõuga, ent viimasel ajal ei ole see kõik nii lihtne olnud. Südames on soov rohkem aidata, ent koondamine ja uus töökoht, mis toob pangaarvele alla 400 euro kuus, ning maja ülalpidamine, mis sellest üle 100 euro omakorda minema viib, ei anna võimalust priisata. Lisaks veel söök, ravimid ja töölesõitmine… Mees ootab juba pensionile minekut, et siis edasi tööd teha ning naabreid jälle rohkem aidata. „Tüdrukud on targad, tahavad ülikooli minna, üks unistab majandusdoktori kraadist,“ räägib Ants ja vaatab kurblikult akna taga tuules õõtsuvaid värvilisi astreid.
Eestimaa on täis sarnastes tingimustes elavaid inimesi, kes ise kuidagi ots otsaga kokku tulevad. Kui palju on aga neid, kes piinavad end mõtetega teiste rahalisest aitamisest igal õhtul enne magama minekut ning hommikul ärgates? Ants on juba mitmesse töökohta helistanud ning valmis ka iga päev oma kodukohast kaugemale sõitma, et vaid lisa teenida.
„Harva luban endale ajalehetellimust. Mõtlesin, et ehk oleks internetiühendus odavam viis lehti lugeda, aga kes mulle siis arvuti ostab ja, veel hullem, kuidas seda kasutada,“ muheleb mees ning tunnistab, et temal endal on katus pea kohal ja kõht täis – rohkem polegi vaja. Kui saaks vaid naabreid aidata ja tüdrukud ülikooli saata... „Siis võiksin kiiktoolis istuda ja eluga rahul olla.“
Elukiri, oktoober 2013
