Põues on järjest kasvav igatsus uute alguste järele
Jah, neis hommikuis, isegi kui sinnamaani on veel aega, hiilivad tulevaste raagus päevade tuuled. Sügiskaste ei jaksa ka kõige soojemast lõunapäiksest hoolimata enam ära kuivada ja pihlamarjad on saanud küpse meigi. Rästaparved, kes sõstrapõõsastest ja kirsipuudest karusselinna keereldes lendu tõusevad, vatsad pungil ja rännuteeks valmis, värvivad hetkeks rünkpilvise sügistaeva sinimustvalgeks.
Merigi on alustanud sügisjuttude voolimist, küll veel üsna vaikselt, ent siiski õuele kuuldavalt - kohinaga, mis kohati räägib juba valjemat keelt kui kuusemetsa kõrged ladvad teispool teed. Ja põues on järjest kasvav igatsus uute alguste järele, justkui alustaksingi 1. septembril taas oma uut kooliteed, lõhnav ranits seljas, roosalilla astrikimp peos, põlvis ja südames kerge värin ja uudishimulik rõõm. Tere, sügis!
Ursula, Leppneeme