See võib kõlada imelikult, aga nägime, et mitte kõik omadused ei arene loodusliku valiku käigus täiuslikkuseni, kuna see ei ole liigi püsima jäämise seisukohast vajalik. Kuna me saame vanematelt segu headest ja mitte nii headest omadustest, siis ei ole keegi täiuslik, peaaegu kõik on enam-vähem keskmised. Kui tahame nautida oma keskmisel tasemel keha ja mõistust pikka aega, on meil vaja nende eest hoolt kanda. Mõnel õnnestub end metsiku seksi, narkootikumide ja rock’n’roll’i abil ainult mõne aastaga inimvaremeks muuta. Vananemine on kiire, sest kahjustused hakkavad kehas kogunema juba noores eas ning sellega kasvab haigestumise ja suremise oht tohutult. Me teame juba hästi, et sellist keha kahjustamist tuleb vältida. Ärge suitsetage ja ärge jooge liiga palju – need on kõige levinumad soovitused. Ja loomulikult, liigutage ennast parasjagu. Nii hoiategi suremise võimaluse väikese.

Suitsetamine on väline keha kahjustumise põhjus ning seetõttu näib, et sellest on lihtne hoiduda. Sama lihtne peaks olema vähem süüa ja mitte paksuks minna. Aga päris elus saadud kogemused õpetavad meile, et nii see ei käi. Paljud inimesed näevad kõvasti vaeva, et kaalus maha võtta või mõõdukalt juua. See ei ole teab mis suur üllatus, kuna kõik need harjumused sisaldavad endas tugevat geneetilist komponenti. Vanuse, mil inimene maitseb esimest korda alkoholi, määrab enamasti keskkond – antud juhul sotsiaalne olukord. Aga sellel, kas inimene pärast esimest paari klaasi pidama saab või joob edasi, on geneetiline tagamaa. Samamoodi on mõnel lihtne vabaneda tubakasõltuvusest, kuid nad ei suuda (sama lihtsalt) võitu saada teistest sõltuvustest. Ka seda määra­vad teatud määral teie geenid.

Vastupidi levinud arusaamale on ka sellised ohu­tegurid nagu kõrge vererõhk ja kõrge kolesteroolinäit suuresti „kaasa­sündinud”. Kolesteroolinäit on õigupoolest enamikul juhtu­dest geneetiliselt määratud. Siiski on vale arvata, et sellise geneetilise ettemääratuse tõttu ei saa midagi ette võtta. On tõsi, et meie geneetiline kood on paika pandud meie DNA-s, kuid kõrget vererõhku ja kõrget kolesterooli­taset või isegi tubaka- või toidusõltuvust saab ravida või ennetada. Meil on valida dieetide, ravimite, tahtejõu ja püsivuse ning personaaltreenerite vahel. See, et teil on geneetiline soodumus, ei tähenda, et peate igaveseks ajaks leppima tõsiasjaga, et sündmuste käik on vääramatu.

Ja mõnikord on võimatu mõista, miks miski juhtub. Teil võivad olla head geenid ning te pole iialgi suitsetanud ja äkki korjate üles surmava viiruse, saate toidu kaudu multiresistentse bakteriaalse nakkuse või muutub teie südamerütm ebaregulaarseks. Nimekiri asjadest, mis võivad valesti minna, näib lõputu, nii et on võimatu ennustada, millal keegi jääb haigeks või sureb, isegi siis, kui nad on enda eest eeskujulikult hoolt kandnud. Arstid ei ole mingi erand. Nad oskavad haigusi diagnoosida, aga nad ei oska täpselt ennustada, kui kaua inimene elab.

Sageli öeldakse, et kolmandiku meie eluea erinevusest võime kirjutada geenide arvele. Väidetakse, et teise kolmandiku määrab meie keskkond, meie elamistingimused: vaene või rikas, suitsetaja või mittesuitsetaja, spordiäss või tugitooli­sportlane ja nõnda edasi. Viimane kolmandik jääb juhuse kanda. Aga me ei tohiks tegelikult püüda kolme tegurit üksteisest lahutada, justkui oleks üks haigus geneeti­liselt põhjus­tatud, aga teise saime omal süül ning kolmas hakkas külge halva õnne tõttu. Haigus ja surm on ühe keerulise süsteemi tõrkumise tulemused. Iga inimese pikaealisuse ja suremise ea kujunemisel mängivad oma rolli nii geenid kui ka keskkonnategurid.

Rudi Westendorp „Elada vanaks, tundmata end vanana. Elujõust ja targast vananemisest", kirjastus Varrak 2017